/nginx/o/2014/05/30/3073866t1hdcb0.jpg)
Ameeerika teadlaste poolt läbi viidud katsetes selgus, et vägivaldsete filmide mõju inimesele sõltub sellest, kui vastuvõtlik on inimene ise vägivalda kasutusele võtma.
Filmivägivald rahustab agressiivset vaatajat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nelly Alia-Klein New Yorgi Mount Sinai haiglast ja ta kolleegid jagasid 54 meessoost katseisikut kahte rühma, millest ühte paigutati need, kes olid varasemas elus ilmutanud suhteliselt rohkesti agressiivseid käitumisjooni, teise need, kel see iseärasus puudus, vahendab ERRi uudisteportaal.
Katseisikutele näidati filme ja mõõdistati samal ajal nende ajuaktiivsust ja vererõhku ning küsiti aeg-ajalt, kuidas nad end tunnevad.
Esimesel päeval sisaldas film otsest vägivalda – tulistamist ja tänavakaklusi, teisel päeval emotsionaalseid, kuid vägivallata stseene, näiteks inimeste vahelist suhtlust looduskatastroofi olukorras.
Huvitav oli see, et vägivallafilme vaadates oli vägivallale kalduvatel katseisikutel teie rühmaga võrreldes ajuaktiivsus kõrgem ses piirkonnas, mis teatakse olevat seotud enesekontrolliga, aga ka emotsioonidel põhineva otsustamisega.
Agressiivsema rühma mehed rääkisid , et vägivallafilme vaadates tundsid nad rohkem inspiratsiooni ja otsuse kindlust ning vähem ärevust ja närvilisust, kui puhtalt emotsionaalseid filme vaadates ning välha tuli ka see, et vägivallafilmide ajal agressiivsetel katseisikutel vererõhk langes, mitte-agressiivsetel aga tõusis.