Tallinna maratoni läbinu pihtimus: läbi raskuste tähtede poole

Eesti suurima harrastajate spordiürituse maraton sai läbi.

FOTO: Erik Prozes

Meediasse on jõudnud lood ibuprofeeni neelavatest ja nõrkevatest maratonijooksjatest, kuid mis siis sellest kärast on linnalegendid ning mis juhtus tegelikkuses? Oma maratoniloo räägib Marathon100 veebis Jaana, kes osales projektis «Eesmärgiks SEB Tallinna maraton».

Aprillikuu teisel nädalal jõudis minu postkasti esimene treeningplaan ja avapauk projektile oligi antud. Nüüd, täpselt 6 kuud hiljem (14.09) oli aga kätte jõudnud lõpusirge ning kogu tehtud töö tuli SEB Tallinna Maratoni stardipaugu kõlades ära realiseerida.

Täpselt kümme päeva enne starti osalesin Nike Running Clubi seminaril, et saada veel viimaseid nippe ja trikke maratoniks. Sealt jäi kõlama mõte, et ei tasu maratoni enne maratoni päeva läbi joosta. Kui vähegi võimalik, siis leia endale palju põnevaid tegevusi ning viimane õhtu veeda sõpradega. Siis jääb ära ülemõtlemisest tekkiv stress.

Nii ma siis võtsingi teadjamate naiste-meeste nõu kuulda ning selle asemel, et teha laupäeva hommikul üksinda kuskil metsa all võistluseelset soojendust, läksin SEB Maratoni warm-up-üritusele. Kuna olin nädala alguses ühinenud üliägeda Jooksupartneri jooksuklubiga, siis oli see ka ideaalne hetk nendega jälle kohtuda ning lõbusalt aega veeta.

Jooksud-võimlemised tehtud ning jutud räägitud, suundusin füsioterapeut Priit Ailti juurde. Viimastel nädalatel piinanud kõõlusepõletiku valu oli küll rattatrennide tegemise tulemusena väiksemaks läinud, kuid otsustasin siiski jala pikaks jooksuks kinni teipida. Teibid peal, suundusin koju. Kuna olime Jooksupartneri meeskonnaga õhtuks pasta-party kokku leppinud, siis tegin endale natuke toekama salati ning puhkasin. Pastasööming oli kella 19 ajal, mistõttu jäi ka veel aega toidu seedimiseks. Magama läksin umbes kella 22 ajal.

Kell äratas 6:01. Kuigi jooksueelne öö oli suhteliselt rahutu, alustasin maratonipäeva siiski hea tuju ja mõnusa enesetundega. Kerge hommikusöök, eelmisel õhtul valmis pandud riided selga ning astusingi reipal sammul Vabaduse väljaku suunas. Kuna olime projektitiimiga kokku leppinud ühise pildistamise, siis pidin seetõttu ka natuke varem võistluskeskuses kohal olema. Rõõm oli näha, et kõigil oli tuju hea ja kerge ootusärevus sees. Natuke lõbusat juttu, ühine pildistamine, viimased sõnad veel treeneriga ning oligi aeg ennast stardikoridori sättida.

Täpselt kell 9 kõlaski kauaoodatud stardipauk ning tuli teele asuda. Esimesed kilomeetrid läksid lennates. Pulss ja aeg tiksusid eesmärgi saavutamise rütmis. Olin varem ühe oma tuttavaga kokku leppinud, et kui tema läbib maratoni mesiniku kostüümis, siis minu aeg peab tulema 3:59. Seega ma siis võtsingi tema sappa ja järgisin tempot. Kõik sujus, kuni umbes 9-10. kilomeetrini, kui hakkasin tundma seda kardetud valu vasaku jala hüppeliigese juures. Kuigi olin enne jooksu tugeva valuvaigisti võtnud ning eelneval päeval ka jala ära teipinud, siis asfalt ja tempo tegid oma töö. Seetõttu pidin sõbra tempost loobuma ning võtma rahulikumalt. Nii siis langeski tempo 6:00 minutini kilomeetri kohta. Mida aeg edasi, seda tugevamaks valu muutus, mistõttu pidin tempot veelgi alla võtma. Peas kõlasid treeneri soovitused – oluline on lõpetada ja saada hea emotsioon!

Kui sain aru, et püstitatud eesmärgini ma ei jõua, siis otsustasingi kogu jooksu lihtsalt nautima hakata (mitte, et ma seda enne poleks teinud, aga siis pigem olin rohkem keskendunud eesmärgile). Rajal oli palju tuttavaid, kes ergutasid ja kaasa elasid. Lisaks ka nende kaasjooksjate tervitushüüded, kes olid kursis Marathon100 jooksuprojektiga. Tundsin ennast juba nagu väikestsorti kuulsusena!

Suureks abiks oli ka minu isiklik joogitšikk Anne, kes igas joogipunktis ulatas mulle topsi vett ja energiajooki ning ergutas motiveerivate lausetega. Seega suured tänud, Anneke! Ja siinkohal tahaksin esile tõsta ka Jooksupartneri joogipunkti, mille läbimist ma suured põnevusega ootasin. Nendelt saadud lisa-power andis nii palju juurde, et Pirita poole edasi jooksmise ringike läks ludinalt. Sest teadsid, et mõne kilomeetri pärast jõuad tagasi samasse joogipunkti.

Rahulikku jooksusammu sain ma teha kuni umbes 30.-31. kilomeetrini. Siis lõi aga väga lõikav valu jalga ning pidin tegema oma esimesed kõnnisammud. Tuju hakkas langema. Kuid siis jõudis järgi 4:30 tempomeister Timo, kelle ergutushüüded, motivatsioonikõned ja mis seal salata, kotikesest antud valuvaigisti mõjul suutsin jälle jooksule üle minna. 

Kuna olime joogipunktist just möödunud, siis ei saanud ma tabletti kuidagi alla neelatud ning hoidsin põses kuni järgmise joogipunktini. Seal haarasin vee ning loputasin tableti alla. Jätkasin jooksu, kuid kuna tableti mõjuni läks aega, siis mõne aja pärast pidin jällegi kõndimisele (lonkamisele) üle minema. Nii ma siis tegingi vaheldumisi kõndi-sörki joogipunktist-joogipunktini.

Viimase joogipunkti eel hakkas ka tablett mõjuma ning valu vähenes. Haarasin jällegi oma joogi, pistsin põske mõne banaanitüki ning otsustasin lõpuni ainult jooksusammul liikuda. Minu suureks rõõmuks oli ka sõber Marko pärast joogipunkti mind üles leidnud ning sõitis rattaga kõrval. See andis palju positiivset energiat juurde, mille tulemusena unustasingi hetkeks kogu valu ja lihtsalt nautisin viimaseid kilomeetreid. Võtsime sappa ka veel ühe noormehe, kes samuti läbi valu finiši suunas liikus. Kuid ergutasin ja motiveerisin teda siiski lõpuni pingutama.

Ja siis see tuli. Viimased 200 meetrit. Selle aja jooksul suutsin ma mõelda kogu projektile, tehtud tööle ning samas nautida ka rõkkavat rahvast raja ääres. Seetõttu olidki üle finišijoone jõudes emotsioonid laes ning nägu naerul. Olin üliõnnelik, et ma pärast kõiki neid kannatusi rajal alla ei andnud ning käega ei löönud. Sest kõige olulisem on alustatu ju ka lõpuni teha! 

Ja kuigi seda teksti lugedes võib jääda mulje, et tegemist oli enesepiinamisega ja oleksin pidanud juba enne starti loobuma, siis võin kinnitada, et tegin kindlasti õige otsuse startida. Kuigi jalas oli väike vigastus ja maratonijooks seda ka paremaks ei teinud, siis kogu saadud emotsioon ja mõistusega jooksmine oli seda kõike väärt.

Kui olin medali kaela saanud ja kile ümber tõmmanud, jõudis kohale ka väike tühjusetunne – projekt saigi nüüd läbi. 6 kuud oleme kõik koos ühise eesmärgi nimel pingutanud. Ja mis saab nüüd edasi?!

Projektist saadud teadmised-oskused targalt treenimiseks, võimalused ajakirjanduse ja televisooni tegemiste kaudu jooksmist promoda ning übersuper lahe seltskond on vaid vähesed asjad, mis ma sellest projektist sain. Arvan, et pole ainuke, kes ütleb, et eks oli ka natuke raskemaid hetki treeningplaani täideviimisel, kuid iialgi ei tekkinud kahetsuse mõtet. See kõik oli lihtsalt nii äge!

Antud projektist saadud emotsiooni on keeruline kokku võtta. Kuid kõigile, kes mõtlevad kunagi sarnaste projektidega liituda või joosta oma maratoni, tsiteeriksin minu treeneri lemmiktsitaati – you have no idea what you’re capable of until you try. Seega proovige ja andke minna!

Populaarne

Tagasi üles