Eesti arst Ebola-koldes: inimesed surevad nagu kärbsed

Infektsioonihaiguste arst Ago Parts. Foto: Peeter Langovits

Infektsioonihaiguste arst Argo Parts osaleb ÜRO kriiside ja katastroofide koordineerimise- ja hindamise meeskonna (UNDAC) liikmena neljanädalasel missioonil Libeeria pealinnas Monrovias, et aidata seal tõkestada Ebola viiruse puhangu levikut.

Teil on pikaaegne kogemus välismissioonidelt. Kuidas erineb alanud neljanädalane missioon Ebola viiruse puhangu leviku tõkestamiseks varasematest?

Varasemaga võrreldes erineb see, et tegemist on sõjast laastatud maaga. Siin puudub esmatasandi arstiabi ja orbude sotsiaalabi, esineb turvaprobleeme. Samuti on praegu siin vihmaperiood, mis tähendab, et lisaks Ebolale on probleemiks malaaria, koolera ja kõhutüüfus. Probleemiks on logistika, kuna teed on paljudes piirkondades läbimatud.

ÜRO poole pealt on see tavaline missioon, kuna reeglid ja toimimisprotseduurid on kõigile selged. UNDACi meeskond on selles mõttes väga kogenud.

Kellega koos te töötate?

Meeskonnas on kolm MapActioni (Suurbritannia humanitaarkatastroofide kaardistamise organisatsioon – toim) inglasest liiget, kes tegelevad kaartide joonistamisega. Belgiast on kohal üks logistik. Ülejäänud ekspertidest on üks leedulanna, prantslane ning üks Soome ekspert. Lisaks on meiega kolmeliikmeline taanlastest koosnev toetusmeeskond.

Teie töötingimused on seega head?

Tingimused on ideaalsed. Olemas on elekter ja täielik valmisolek sidepidamiseks – internet, satelliittelefon. Töötame Libeeria telekomi hoone võimlas, mis on meile lahkesti loovutatud.

Kuidas on Ebola-puhang sealset eluolu mõjutanud?

Pealtnäha ei saagi linnapiirkonnas aru, et midagi teistmoodi oleks. Hotelliaknast vaadates Aafrika nagu ikka – inimesed autodes tuututavad, kõnnitakse rahulikult tänavatel. Probleem avaldub aga poodides – hinnad tõusevad iga päevaga, toitu on järjest vähem.

Igal sammul kontrollitakse sul palavikku. Igal pool näeb punavalgeid ämbreid klooriveega, kasutusel on mitmed desinfektandid. Palju on plakateid, mis teatavad tavainimesele, kuidas haigus levib ja kuidas selle suhtes toimida tuleb.

Mis teeb Ebola leviku tõkestamise keeruliseks?

See, et tänavatel on palju orbusid. Kui orvud meeletutes hulkades kogunevad, siis kes veel ei ole nakatunud, seisavad mõne aja möödudes silmitsi haiguspuhanguga.

Esmatasandi arstiabi on täielikult kokku varisenud – parameedikud on ise nakatunud ja järgmised on nakatumise vältimiseks haiglatest ja kliinikutest massiliselt lahkunud. Kardetakse oma tervise pärast.

Patsientide hulk on nii tohutu, et meditsiinitöötajad ei suuda neid teenindada, samuti on puudus ravimitest. Paljud haiged jäävad seetõttu värava taha, tekib frustratsioon, mille tõttu rünnatakse haiglaid, humanitaarabitöötajaid, süüdistatakse valitsust.

Kuidas haiguskoldes üksteist inimlikul tasandil aidatakse?

Igaüks, kes haigust kahtlustab, peidab end ära. Pereliikmed varjavad haigeid, et info jumala eest naabriteni ei jõuaks. See on häbiasi ja kardetakse ka konflikte naabritega. Kui keegi on jäänud haigla ukse taha n-ö ootejärjekorda ja oksendab seal juba verd, ei lähe keegi talle appi, sest kõik kardavad oma tervise pärast.

Väiksemates linnades ei saada ka matmisega hakkama, sest ei ole krematooriume. Öö varjus tuuakse surnud tänavale ja sinna need ka jäetakse. Kujutage ette: laibad roiskuvad tänaval ja koerad näksivad neid. Kohati tundub, et inimesi sureb nagu kärbseid.

Samas on siin ka matmiskombed erilised. Surnut pestakse, antakse suud, kuid Ebola viirus levib laibalt veel päevi edasi.

Kuidas haigus ilmneb ja kui tõenäoline on, et see jõuab ühel hetkel ka Euroopasse, Eestisse?

Iga inimene, kes tuleb Aafri­kast või Kagu-Aasiast ning kellel on palavik, ei pea esimese hooga kahtlustama Ebolat. Tõenäolisem on malaaria, mis kiiresti levib. Palavik seejuures ei pea olema kõrge.

Ebolaga on jällegi sama asi – see algab nagu gripp. On halb enesetunne, palavik, kõhu- ja kurguvalu, haavandid limaskestadel, iiveldus, oksendus ja kõhulahtisus. Alles siis, kui tekib maksapuudlikkus, seesmised ja välimised verejooksud, annab Ebola endast märku.

Sellel Ebola viirusel, mis praegu levib, ei ole peiteperiood mitte kaks-kolm päeva, vaid koguni 21 päeva. Inimene võib olla haige, aga ei pruugi sellest kuni kolm nädalat ise midagi teada.

Teoreetiliselt on see tänapäeval võimalik, et Ebola jõuab nii Euroopasse kui ka Eestisse seoses aktiivse lennuliiklusega.

Millised on väljavaated haigus kontrolli alla saada?

Tingimused selleks on loodud. Haigus on hakanud väsima. Mingil hetkel oli haigusesse suremus 90 protsenti, praegu on keskmine suremus 70 protsenti.