/nginx/o/2014/09/25/3378081t1hecd5.jpg)
Arvatakse, et ammusest ajast kasutusel olevad ravimid kahju ei tee, sest nendega on juba piisavalt katsetatud. Ent see pole alati nii. Üheks näiteks on boorhape, mis on siiani paljudes kodudes laialdaselt kasutusel, kirjutab venekeelne nädalaleht Den za Dnjom.
Boorhapet kasutatakse eranditult välispidiselt haavade puhastamiseks, raviks ja töötlemiseks. Keemilised omadused ja ka soodne hind on teinud boorhappest üsna levinud antiseptiku. Kõige sagedamini kasutatakse boorhapet 0,5-5-protsendilise piirituslahusena. Sellega töödeldakse näiteks tervet nahka põletushaava ümber, lahusega immutatud vatt pannakse kõrvavalu puhul kõrva, samuti aitab lahus kuiva ja kestendava naha ja mädalööbe puhul.
Kui prantsuse keemik Jean-Baptiste Dumas avastas boorhappe antiseptilised omadused, kasutati desinfitseerimiseks peamiselt karboolhapet. Erinevalt viimasest ei ärritanud boorhape haavu, ei määrinud pesu ega eritanud ebameeldivat lõhna. Seetõttu hakati toona levinud antiseptikute asemel, nagu vesinikperoksiid, kaaliumpermanganaat ja furatsiliin, üha sagedamini kasutama boorhapet. Ent kõik kaasaegsed meditsiiniteatmikud viitavad boorhappe madalale mikroobivastasele toimele. Ning efektiivsuse poolest ületavad kaaliumpermanganaat ja furatsiliin boorhapet kümnetes kordades.
Boorhape on oma olemuselt maitsetu ja värvitu pulber, mis ei ärrita nahka. Just see andiski talle kahjutu aine kuulsuse. Kuid toksikoloogid liigitavad boori rakumürkide hulka.
Ja vaid see, et see hape peaaegu ei lagune inimorganismis, teeb ta suhteliselt kahjutuks. Ent mingi osa sellest siiski laguneb.
Meditsiiniteaduste doktori Valentin Prozorovski sõnul on surmavaks doosiks 5-20 grammi. Nii suur vahemik on tingitud sellest, et boorhape väljub neerudest pea muutumatul kujul. Kui neerud töötavad hästi, siis saab mürgistuse kergelt üle elatud. Kui halvasti, siis on inimest päästa keeruline. Seetõttu ei tohi haigete neerudega boorhapet tarvitada ei lapsed ega täiskasvanud. Kõige ohtlikum on boorhape imikute puhul, kuna neerud ei saa neil veel sellega hakkama, vanuse kasvades mürgituse risk langeb. Eriti ohtlik on boorhape loote arengule. Isegi ühekordse mittetoksilise annuse puhul võivad lootel toimuda patoloogilised muutused.
Ent praegugi võib koduapteekidest leida vastsündinutele mõeldud tooteid, mis sisaldavad boorhapet. Välisajakirjanduses on aga korduvalt kirjutatud surmaga lõppenud juhtumitest, kus põhjuseks on olnud boorhappe kasutamine. Mürgistused on tekkinud seejuures pealtnäha süütute toimingute tagajärjel: näiteks on ema enne rinnaga toitmist puhastanud boorhappe lahusega oma rinnanibusid, töödelnud lahusega lapse suu limaskesta või puuderdanud beebit boorhapet sisaldava kehapuudriga. Tänapäeval on siiski palju ohutumaid ja efektiivsemaid desinfitseerivaid ja beebihooldusvahendeid, ent kuna vanast harjumusest kasutavad paljud ikka boorhapet, tasub meelde tuletada, mis on selle vastunäidustused.
Boorhapet ei tohi kasutada:
/nginx/o/2014/02/21/2840666t1hc339.jpg)