Arstide pendelränne hoiab Eesti väikehaiglaid käigus

Haigla Foto: Tairo Lutter / Postimees

Eesti haiglasüsteem toimib praegu suuresti tänu arstide töötamisele mitmes haiglas korraga, mõnes haiglas on külalisarste juba rohkemgi kui kohapealseid meedikuid.

«Eestis kehtib süsteem, et haiglavalved peavad olema kaetud – see tähendab, et osa inimesi on alati huvitatud natukene rohkem teenimisest,» rääkis Põlva haigla ülemarst Margit Rikka.

Põlva haigla suudab oma arstidega ära katta igapäevase töö, kuid teatud erialadel, nagu günekoloogia, anestesioloogia ja kirurgia, käivad valveid tegemas n-ö külalisarstid. «Nad ei tule ainult (Tartu Ülikooli – toim) kliinikumist, vaid meil käib näiteks lõikamas ka Räpina haiglas töötav kirurg, kes seal operatsioone teha ei saa, sest tegu on hooldushaiglaga,» tõi Rikka näite.

Ta möönis, et väikehaiglas pole öine töö nii intensiivne kui päevane. «Aga meil on valvekohustus. See tähendab, et kui midagi juhtub, peavad meil arstid olemas olema,» selgitas ülem­arst. Ta sõnas, et haigla ei saa endale lubada «seda luksust, et kõik viiakse Tartusse». «Ei suuda Tartu ka sellele vastu panna, kui hakatakse öösel sinna pisiasjadega saatma,» rääkis Rikka. Ta lisas, et Tartul on niigi raske, sest inimesed pöörduvad otse sinna.

«Põhjuseid, miks arstid mitmes haiglas töötavad, on palju,» nentis arstide liidu juht Katrin Rehemaa. Haiglajuhid otsivad ja kutsuvad arste ambulatoorseid vastuvõtte ja valveid tegema, sest kohalikke arste on lihtsalt liiga vähe. Palju valveid katavad nii residendid, aga ka teiste haiglate eriarstid. Samas pole mõnes haiglas näiteks kitsa eriala spetsialistile pakkuda piisavat koormust.

Ka on levinud olukord, kus oma haiglas oleks tööd küllalt, aga haiglal pole raha, et arstide ületunde kinni maksta ja nii käiakse lisavalveid tegemas mõnes teises haiglas, kus see ei lähe enam ületundidena kirja. Eesti seadused ei keela mitme tööandja juures täiskohaga töötamist.

«Arstide liit on seisukohal, et normaalne on töötada normkoormusega. Kes soovib ja suudab, võiks seaduses lubatud mahus ületööd teha, kuid kindlasti peab jääma ka vajalik puhkeaeg. Paraku päris elus see nii ei ole,» tõdes Rehemaa. Ta on veendunud, et kui Eesti arstid hakkaksid tööle vaid normkoormusega ja arstide arv ei suureneks, jääks praeguse tervishoiukorralduse juures hulk haigeid lihtsalt arstide nappuse tõttu ravimata.

Eesti suurhaiglad on hakanud ostma osalust väiksemates maakonnahaiglates. Nii on Põhja-Eesti regionaalhaiglast saamas Läänemaa haigla omanik ning Võrus tegutsevast Lõuna-Eesti haiglast sai Tartu Ülikooli kliinikumi tütarettevõte. Nii mõnedki väikehaiglad näevad just sellises võrgustumises lahendust neid kimbutavale arstide põuale.

Põhja-Eesti regionaalhaigla juhatuse esimehe Tõnis Alliku sõnul on nad juba sõlminud noorte arstidega lepinguid, kus on kirjas punkt, et näiteks kaks päeva kuus saadab haigla nad väljapoole Tallinna tööle.

«Noor arst tahab tulla tööle suurhaiglasse ja perspektiivis võimaldaksime seda rohkematele arstidele kui praegu, aga lisatingimus tööle tulemisel on, et nad osa koormusest teeksid mujal. Ma arvan, et see loogika töötab, sest siiani pole ükski arst sellele vastu vaielnud,» sõnas Allik. Ta möönab, et uuendusest hoolimata jätkab osa nende maja arstidest lisaraha teenimist ka teistes haiglates. «Kui arstil on selline soov, siis miks mitte,» sõnas ta.

Arstide liidu juht Katrin Rehemaa möönab, et haiglate võrgustiku ja vastutuspiirkondade loomine oleks teatud tingimustel mõistlik. «Aga selleks peaks olema terviklik tervishoiu juhtimine, meil on haiglad eraõiguslikud ja kõik kulgeb isevooluteed,» tõdes ta.

Samas ei lahendaks väikehaigla liitmine suurega tema hinnangul tööjõuprobleemi, sest isegi kui arst või õde töötaksid geograafiliselt eri kohtades asuvates haiglates, oleks tegu juriidiliselt ühe haiglaga ning ületundide eest tuleks maksta kõrgemat tasu. See aga pole haiglate huvides, vähemalt kuni haigekassa rahastus ületööd ei arvesta.

«Kui lahendustest rääkida, siis on inimesi igal juhul puudu. Võib-olla ka nende jaotus ei ole päris otstarbekas, aga summa summarum on tööjõupuudus,» kinnitas arstide liidu juht.

Praegu aitavad arstide nappust leevendada väiksema koormusega töötavad pensionieas meedikud, kes teevad peamiselt ambulatoorset tööd. «Kui nemad pensionile jääksid, oleks probleem veelgi suurem,» tunnistas Rehemaa.

Arvestades lisanduvate noorte arstide arvu ja teiselt poolt pensionile jäävate ja välismaale lahkujate hulka, on selge, et tagatud ei ole isegi arstide praeguse arvu säilimine.

«Ülikooli vastuvõtu suurendamisest rohkem aitab see, kui vähendada arstide väljarännet, aga selleks on vaja siinseid tingimusi parandada,» oli Rehemaa veendunud. Keskmiselt töötab arst Eestis ligi 1,3 täistöökoha koormusega ning selle üheks põhjuseks on Rehemaa sõnul asjaolu, et haiglate rahastamine põhineb tükitööl.

«Haiglajuhi eesmärk on, et ravijuhte oleks palju ja haigekassast saaks rohkem raha, aga keegi peab selle töö ära tegema,» tõdes Rehemaa.

Tema hinnangul peaks riik rohkem tegelema tervishoiu juhtimise, korraldamise ja planeerimisega ning alternatiivi pole ka rahastamise suurendamisele. «Suurt pilti ja plaani Eestis ei ole. Tekkinud ummikseisu tuleks hakata harutama ja seda tuleks teha kõikidest otstest korraga,» oli Rehemaa seisukohal.

Illustratsioon: Pm