Suurhaiglad jagavad Eesti omavahel ära

Haiglate võrgustumine toimub praegu suurhaiglate algatusel. Kaks suurhaiglat jagavad mõju- ja tegevusvälja. Illustratsioon: Pm

Kaks suurhaiglat, Tartu Ülikooli kliinikum ja Põhja-Eesti regionaalhaigla, on võtnud haiglavõrgu arendamisel initsiatiivi enda kätte ja ootavad nüüd, et riik omalt poolt haiglate võrgustamiseks tähtajad seaks ja ettevõtmisse ka raha panustaks.

Haiglavõrgu arengukava rakendamine on juba aastaid paigal seisnud. Väikesed maakonnakeskustes asuvad, kohalikele omavalitsustele kuuluvad üldhaiglad ponnistavad igaüks, et võimalikult palju ise teha, kuigi nii patsiente kui arste-õdesid jääb paratamatult vähemaks. Enam-vähem saadakse hakkama, kuigi üldhaiglate arstid järjest vananevad ning kohati kuni pooled meedikud käivad teistest, eelkõige suurtest haiglatest maakonnakeskustes abiks. Kehtiva arengukava aeg saab 2015. aastaga täis.

Ootamata senise omavoolutee lõppu, otsustasid Tartu Ülikooli kliinikum ja Võrus asuv Lõuna-Eesti haigla saata vähemalt oma piirkonnale selge sõnumi: Lõuna-Eestis jääb täies mahus üldhaiglana kindlalt alles Võru haigla. Aasta algul lõid Tartu ja Võru haigla käed, mis tähendas, et kliinikum omandas enamusosaluse Võrumaa kohalikele omavalitsustele kuulunud haigla aktsiaseltsis. 51 protsendi aktsiate eest käib kliinikum välja kaks miljonit eurot, mis investeeringutena makstakse kolme aasta jooksul. Põhiliselt investeerib kliinikum Võrus diagnostilise võimekuse tõstmisse.

Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) juhatuse esimees Tõnis Allik tunnistas, et kliinikumi samm pani samas suunas mõtlema ka PERHi ning sügiseks on Tallinnas asuv regionaalhaigla löönud põhimõtteliselt käed Rap­la ja Läänemaa haiglaga.

PERH saab mõlemas haiglas jämeda otsa enda kätte – asutatakse uued sihtasutused, mille nõukogudes on regionaalhaiglal kolm ja kohalikel, Rapla puhul maakonna omavalitsustel ja Haapsalu puhul linnavalitsusel, kaks kohta.

Ka neis haiglais tuleb suurhaigla osanikuks investeeringute kaudu, mis Alliku sõnul jäävad ühe-kahe miljoni euro piiresse. «Raha peab minema haiglate infrastruktuuri parandamiseks nii planeeritavate maakondlike tervisekeskuste omafinantseeringu kui ka teiste lähiaastate vajaduste rahuldamiseks,» selgitas Allik.

Kui kliinikum on Lõuna-Eesti haiglasse panustamas oma raha, siis PERH peab ministeeriumiga läbirääkimisi, et osalusraha tuleks riigilt. «Kuna võrgustumisega kaasnev investeering ei too regionaalhaiglale lisatulu, siis oleks loomulik, et riik paneb sellele protsessile õla alla,» lausus Allik.

Ministeerium plaaniga päri

Ka Tartu Ülikooli kliinikumi juhatuse esimehe Urmas Siiguri arvates võiks riik haiglate võrgustamisel kaheks piirkonnaks rahaliselt appi tulla, kuid tema nägemuses võiks see toimuda konkreetsete projektide abil, mis suurendaks piirkonna tervishoiu võimekust. Ta tõi näiteks mammograafibussi-laadse kõrgtehnoloogiliselt sisustatud bussi muretsemise kõrva-, nina- ja kurguhaigete teenindamiseks.

Reformierakondlasest töö- ja tervishoiuminister Urmas Kruuse ütles, et ta põhimõtteliselt pooldab PERHi mõtet toetada võrgustumist ka rahaliselt, aga ta toetab ka Siiguri ideed hankida eriarstibusse.

«Need haiglad, kes võrgustuvad ja teevad seda ratsionaalsel moel, lepivad esimestena kokku ja koostavad oma funktsionaalse arengukava, on eelisseisundis, et taotleda investeeringuteks Euroopa raha,» lausus Kruuse. »Kindlasti on võimalik ka mitte võrgustuda, aga siis ei saa neid nii ka toetada.»

Kruuse viitas valitsuses heaks kiidetud tervishoiu arengukavale aastani 2020, mille alusel on Eesti Euroopast investeeringuraha taotlenud. «Seal on kaks suunda: kahe tippkompetentsikeskuse ja tervisekeskuste arendamine,» selgitas Kruuse. «PERH ja kliinikum peaksid võtma suurema vastutuse, et arstiabi kättesaadavus eri piirkondades oleks jätkusuutlikum ning tippkompetentsikeskustest saavad nad anda maakonnakeskuste haiglatele ja tervisekeskustele kompetentsi juurde ja tagada nende jätkusuutlikkust.»

«Puhta joone tõmbamist ei ole,» vastas Allik küsimusele, kuidas kliinikum ja PERH Eestit omavahel jagavad. «Laias laastus võib Eesti Jõhvist Pärnuni pooleks tõmmata, kus joonele jääb Järvamaa üldhaigla, mille puhul ei tea, kummale poole ta võrgustub – see on haigla omanike otsustada,» arutles Allik.

Ebaselgeid kohti on lisaks Järvamaale teisigi. Nii PERH kui kliinikum vaatavad Ida-Virumaa poole. Tõsi, Ida-Virumaa keskhaiglaga on kümme aastat tihedat koostööd teinud ja haigla nõukokku kuulunud kliinikumi esindajad. Siigur tuletab meelde, et kilomeetrites võttes asub Tartu Jõhvile 35 kilomeetrit lähemal kui Tallinn, kuigi Tallinnast võib paista, et miks Tartu Põhja-Eestisse tungib.

Teine väljaspool Tallinna asuv keskhaigla, Pärnu haigla ja sealsed patsiendid, on tihedamalt seotud Tallinna ja PERHiga, kuigi Siigur lisas, et see on erialati erinev – mõnel erialal teeb Pärnu koostööd kliinikumiga.

Üldhaiglatest jääb Ida-Virumaale Narva haigla ja Siigur peab loogiliseks arenguks, et see oleks tihedamalt seotud Ida-Viru keskhaiglaga, mitte Tartu või Tallinna suurhaigla osa.

Vahetsooni jääb oma asukoha tõttu ka Kuressaare haigla, mis võiks Siiguri sõnul jääda Eestit kaheks piirkonnaks jagades mõlema keskuse hoole alla.

«PERH ja kliinikum võiks olla valmis mõnes kohas ka koos töötama,» lausus minister Kruuse. «Võidurelvastumine ja patsientide haaramine ei ole mõistlik.»

Hiiumaa haigla tulevik on Alliku sõnul riigi otsustada. Riik võiks Hiiumaa haigla sihtasutuse omanikuna regionaalhaiglaga koos uue sihtasutuse moodustada, nagu on toimumas Läänemaa ja Rapla haiglaga.

Nii kliinikum kui PERH on üldhaiglatele pakkumisi teinud, aga seni ei ole ükski lisaks käed löönud kolmele haiglale neist kinni haaranud.

«Kliinikum Lõuna-Eestis ja meie Põhja-Eestis peame suhteliselt kiiresti tõestama, et see muudatus annab meiega ühinenud haiglatele uut hingamist ja oleks positiivseks eeskujuks teistele, kes praegu on äraootaval seisukohal,» ütles Allik.

«Tulemus ei pea olema puhtalt haiglate kokkuostmine, vaid vaja on administratiivset otsustust, regioonikeskse arengukava järgi tegutsemist,» nägi Siigur riigi rolli kahe suurhaigla algatatud haiglate võrgustumise protsessis. «Sõnum peaks riigi poolt olema, et meil on edaspidi kaks haiglavõrgu piirkonda, mitte 19 haiglavõrgu arengukava haiglat, ja on määratud ka tähtaeg, mil protsess peab olema lõpule viidud.»

Üldhaiglad ei kao

Kruuse sõnul peaks võrgustumine kahe tipphaigla ümber olema lõppenud 2022. aastaks – nii nagu on Euroopast raha andjatele lubatud. Ministri sõnul ei peaks me käituma kui popsid, et kasutame raha – regionaalhaiglaile kahepeale 45 miljonit ning tervisekeskustele 80 miljonit eurot – ära ja jätkame endistviisi.

Milline tulevik võiks oodata maakonnakeskuste üldhaiglaid, kui jäme ots läheb regionaalhaiglate kätte?

Siiguri arvates ei peaks Lõuna-Eestis ei Põlvast ega Valgast haiglad kaduma, aga nende ülesanded muutuksid. Alliku sõnul lepitakse Rapla ja Läänemaa puhul asutamislepingus kokku, et mõlemad jätkavad üldhaiglatena ning ei vähendata ka erialasid, mida need haiglad praegu rohkem pakuvad kui üldhaiglalt eeldatakse. PERHi juht lisas, et iseasi on see, kuidas üldhaiglale esitatavad nõuded edaspidi muutuvad.

Nii Siigur kui Allik rääkisid, et igas maakonnakeskuse haiglas peaks olema ööpäevaringne sisehaiguste ja kirurgia võimekus ning suutlikkus erakorraliste haigete seisund kohapeal stabiliseerida, et patsient edasi kõrgema etapi haiglasse saata. «Iga lõhkilöödud kulmuga ei peaks ka edaspidi patsienti Tartusse saatma,» tõi Siigur näite. Samuti ei vaja kroonilised sisehaigused alati kõrgema taseme arstiabi, kui patsiendi tervist toetab ka aeg-ajalt lühemaajaline haiglaravi. Samamoodi jätkub senine praktika saata pärast aktiivravi kõrgema astme haiglas patsient järelravile maakonnahaiglasse.

PERHil on järelravikliinik Hiiul endises onkoloogiahaiglas, aga patsiendid, kellel Tallinnas lähedasi pole, saavad järelravi Raplas. «Niisuguseid patsiente pole sugugi vähe ja Rap­las võib neil olla isegi parem ravi jätkata kui Hiiul,» kinnitas Allik.

Üldhaiglate osanikuks hakates võtavad PERH ja kliinikum endale ka kohustuse tagada, et maakonnakeskuses asuvas haiglas oleks järjepidevalt tagatud eriarstide olemasolu. Siitsamast kõrvalolevast loost saab lugeda, kui suur osa on üldhaiglates nn külalisarste.

Alliku sõnul arvestab PERH edaspidi oma arstide vajadust hinnates ka üldhaiglatega ning mõne aasta pärast jagub regionaalhaigla erinevate erialade arste ka Rapla ja Haapsalu jaoks. Kindlasti ei pea neis kahes haiglas teistest haiglatest, mitte PERHist lisatööl käivad arstid muretsema, et jäävad nüüd lisa teenimise võimalusest ilma.

Patsiendil jääb Alliku kinnitusel endiselt valikuvõimalus, millises haiglas ja arsti juures ta tahab end lasta ravida – ei pea ilmtingimata Haapsalust Tallinna tulema, vaid võib ka Tartusse minna. Samas ta tõdes, et loomulikult on PERH huvitatud, et Rapla ja Läänemaa patsiendid pigem nende juurde Tallinna tuleksid, kui vajadus seda tingib.