Lõhnataju kadumine võib ennustada peatset surma

Foto: SCANPIX

Uue uuringu kohaselt võib lõhnade eristamise võime kadumine tähendada seda, et lähima viie aasta jooksul ootab ees surm.

Lõhnataju on oluline osa inimese füsioloogiast, mõjutades toitumist, võimaldades ära tunda keskkonnast tulenevaid ohte ning olles lahutamatult seotud mälu ja suhtlemisega, kirjutab Medical News Today. 

Varasemad uuringud on näidanud lõhnataju kadumise seost Alzheimeri ja Parkinsoni tõvega. Selle seose tõttu otsustasid Chicago ülikooli teadlased uurida, kas see võib olla ka potentsiaalseks surmariski indikaatoriks. 

Ajakirjas PLoS ONE avaldatud uuringu raames intervjueerisid teadlased aastastel 2005-2006 kokku 3005 inimest (1454 meest ja 1551 naist) ning hindasid nende võimet õigesti ära tunda viit levinud lõhna. Need lõhnad olid piparmünt, kala, apelsin, roos ja nahk. Neid anti nuusutada ükshaaval ning osalejad pidid seejuures valima õige vastusevariandi neljast pakutust. 

Kui katsealune tegi neli kuni viis viga, loeti, et ta on testis ebaõnnestunud; kui ta tegi kaks kuni kolm viga, tähendas see mõõdukat lõhnataju kadu; ühe kuni kahe vea puhul loeti lõhnataju korras olevaks. 

Teist korda viidi intervjuud samade osalejatega läbi aastatel 2010-2011. Viie aasta jooksul pärast uuringu esimest osa oli 12,5 protsenti vaatlusalustest surnud. 

Nii selgus, et neist osalejatest, kes lõhnatestil täiesti põrusid, oli 39 protsenti viie aasta jooksul surnud. Mõõduka lõhnataju kaoga osalejatest oli samas surnud 19 protsenti ja korras lõhnatajuga inimestest vaid 10 protsenti. 

Lisaks leiti, et osalejate puhul, keda ohustas muude tegurite tõttu kõrgem surmarisk, tõusis surma tõenäosus tervelt kaks korda, kui neil puudus ka lõhnataju. 

Teadlased ei ole kindlad, mil moel, kui üldse, lõhnataju kadumine surmariski mõjutab, ent nad leidsid, et see faktor ennustab surma lähiaastatel paremini kui vähk, südamepuudulikkus või kopsuhaigus. Haigustest oli vaid raske maksakahjustus efektiivsem surma ennustaja kui lõhnataju kadumine. 

Uuringu autorid saavad samas aru, et nende töö võib olla põhjapanevate järelduste tegemiseks ebapiisav. Lõhnatestis kasutati vaid viit lõhna. Intervjuud viidi läbi osalejate kodudes ja uuringuga ei kaasnenud osalejate kliinilist vaatlemist ega surmapõhjuste tuvastamist. 

Ent nende selgitus leitud seosele on järgmine: meie lõhnataju sõltub tüvirakkude uuenemisest ning lõhnataju kadumine võib seega olla märgiks, et keha on kaotanud võime vananemisprotsessi käigus taastuda.

Samuti arvavad nad, et kuna haistmisnärv on ainus kraniaalnärv, mis puutub otseselt kokku väliskeskkonnaga, võivad selle kaudu kesknärvisüsteemi pääseda kahjulikud toksiinid ja patogeenid. 

Kas need kaks selgitust tegelikult paika peavad, aitavad välja selgitada edasised uuringud.