«Radar»: juhuslik pilk päästis pisipoisi raskest haigusest

Väike Rolf Foto: Reporter.ee

Juhuslik kohtumine brasiillasest arstiga päästis pisikese Rolfi üliraskest haigusest, mida Eesti perearstid diagnoosida ei oska.

«Minu lapse päästis õnnelik juhus,» rääkis Terje uues telemagasinis «Radar». Rolf sündis 31. detsembril 2011. aastal.

«Rasedus kulges väga hästi, mingit probleemi ei olnud. Sünnitus samamoodi, et ei osanud kahtlustada mingit haigust,» ütles Terje. Kahtlusi ei tekitanud temas seegi, et laps tükk aega rääkima ei hakanud, sest mõned ju hakkavadki hiljem sõnu ütlema.

«Tegelikult ta ütles ikka mõningaid sõnu, nii nagu pidi selle vanuse kohta, et ei olnud midagi teistsugust. Mu esimene laps hakkas veelgi hiljem sõnu ütlema,» nentis Terje, kes oli siiski tähele pannud lapse teistsugust peakuju. «Arvasime, et see on perekonnast. Isal oli ka väiksena natuke etteulatuv laup,» märkis ta.

Tõe teadasaamiseks oli tarvis juhust, mis Terje ja brasiillasest doktori Heleia Nestali kokku viis.

«Olen meie vallas väikese päevahoiu juhataja. Doktor tuli uksest sisse ja küsis, kas meil on tema lapsele hoiukohta pakkuda. Rolf seisis mu kõrval ja siis doktor põhimõtteliselt sealsamas ukse peal küsiski, kas ta on minu laps. Ütlesin, et jaa, siis küsis ta, kas olen temaga uuringul käinud. Ma ei saanud aru, mis uuringul,» rääkis ema.

Esimest korda doktor Nestali vastuvõtul olles sai Terje teada hirmutava ja keerulise nimega diagnoosi. Arst ütles, et Rolfil on kraniosünostoos, mis on koljuluu õmbluse enneaegne luustumine. Selle põhjus ei ole täpselt teada.

«Kraniosünostoosi ravi on ainult kirurgiline,» sõnas näo-lõualuu kirurg doktor Nestal. «See peab ideaalis olema teostatud esimesel eluaastal, et tagada piisavalt ruumi aju kasvu jaoks.»

Rolf oli sel ajal juba kahe aasta ja pooleteise kuu vanune. Veelgi hirmutavamalt kui pisipoja kolju lahti opereerimine, kõlasid ema kõrvus aga võimalikud tüsistused, mis ähvardavad last siis, kui seda mitte teha. Raskematel juhtudel võib tagajärjeks olla pimedaks jäämine ja vaimne mahajäämus. Terje ei kahelnud hetkekski, et poissi tuleb opereerida.

«Operatsioon kestis minu jaoks viis tundi, kui ma ei teadnud, mis toimub,» ütles Terje. «See oli vist mu elu kõige raskem aeg.»

Rolfil oli haiguse kergem vorm, kuid nägemisnärvi pitsumine oleks teda ähvardanud siiski. Muutused pärast operatsiooni olid aru saada kohe – juba mõne päeva pärast hakkas pisipoiss lauseid moodustama.

Eesti perearstid aga niivõrd tõsiste tagajärgedega haigust nagu kraniosünostoos, diagnoosida ei oska, sest selle haiguse sümptomeid ei õpetatagi meie arstiteaduskonna tudengitele. Ent statistika näitab, et haigust esineb ühel lapsel tuhandest.

Dr Nestali sõnul on selle diagnoosimine tegelikult väga lihtne. 90 protsendil juhtudest saab diagnoosi panna läbivaatusel. Peakuju on külgvaates piklik, eesvaates on pea kitsas ja kõrgem.

«Kui doktor Nestal ei oleks meie päevahoiu uksest sisse astunud, siis oleks võinud asjad minu lapsega minna hoopis teisiti,» tõdes Terje.