Skisofreenik: hulluks nimetamine teeb rohkem haiget kui haigus ise

Tallinna vaimse tervise keskuse kogemusnõustaja Oliver Kukk. Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

«Ma olen tahtnud maa alla vajuda, kas või põrgusse,» ütleb skisofreeniahaige Oliver Kukk, kõneldes sellest, kuidas ta on pidanud taluma Eestis levinud pahatahtlikkust psüühikahaige suhtes.

Tallinna vaimse tervise keskuses kogemusnõustajana töötav Kukk nendib, et ühiskond kipub psüühilisi häiretega inimesi endiselt halvustama ja sildistama, kirjutab Pealinn.

«Aga silt teeb rohkem haiget kui haigus ise,» tõdeb Oliver, rääkides pikemalt ka sellest, kuidas on ise inimeste pahatahtlikku suhtumist kogenud. «Näiteks kui mul oli olnud esmane psühhoos, siis pärast ravi läksin turule müüjaks. Mingid koolilapsed said teada, et ma olin skisofreeniaga psühhiaatriahaiglas olnud, ja hakkasid mu leti eest edasi-tagasi käima, näpuga näitama ja irvitama. See oli väga valus, ma ei teadnud, kuhu pugeda. Oleksin tahtnud maa alla vajuda, kas või põrgusse – isegi see tundus parem,» räägib Oliver.

Seepärast pelgavad psüühikahaiged avalikkuse ees oma haigusest rääkimist. Oliver seevastu on oma lugu jutustades ülimalt otsekohene ja põhjalik ega karda rääkida ka tunnetest, mis haigestumisega kaasnevad, kuigi teab, et tähelepanu, mida ta pälvib, võib olla ka negatiivne.

«Teen seda missioonitundest,» ütleb ta. «Olen ise seda haigust põdenud ja pääsesin nõiaringist ainult tänu inimeste abile. Nüüd tahan ise teisi abistada. Tahan näidata, et kuigi skisofreenia jääb enamasti elu lõpuni, on võimalik õppida elama nii, et see elukvaliteeti väga palju ei sega.»

Noor geenius

Inimene ei sünni skisofreeniaga – haigus võib küll kusagil tema geenides uinuda, kuid välja lööb tavaliselt kusagil teises aastakümnes. Oliveri tabas esimene haigushoog ülikooli esimese kursuse lõpus. Enne seda oli ta ülimalt lootustandev noor keemik, et mitte öelda keemiageenius.

Keskkooli ajal hakkas ta paralleelselt tavalise õppetööga õppima Moskva riikliku ülikooli juures tegutsevas noorte keemikute kaugõppekoolis. Paraku ei olnud ülikoolielu aga sugugi meelakkumine. Ülikoolis oli muidki stressifaktoreid, näiteks pidev pidu ühiselamus ja jube magamatus.

Esimene tõsisem luuluhoog tabas Oliveri esimesel kursusel pärast naistepäeva ohjeldamatut pidu: «Olin end õhtul oimetuks joonud ning kui ärkasin, olidki luulumõtted kohal.» Luul on mõte, mis ei vasta tõele, kuid inimest ei ole võimalik veenda, et see ei ole tõsi.

«Mina kujutasin ette, et mind visatakse ülikoolist joomise pärast välja, ning keeldusin voodist tõusmast. Päevade kaupa oli sünge tuju, kogu aeg ebamäärased valud, millel otsest füsioloogilist põhjust polnud – selline periood kestis kuskil kuu aega,» meenutab Oliver.

Õppimisega järje peale ta enam ei saanudki. Noormees kolis Tartust tagasi Tallinna, koju ema juurde. Aga kirg keemia vastu ei olnud kuhugi kadunud. «Mässasin erinevate keemiliste ainetega, kuni lõpuks kaotasin teadvuse ja kukkusin kuuma pliidi peale. Õnneks jäi käsi näo ja pliidiraua vahele.»

Kui seni oli ema poja katsetusi emaliku kannatlikkusega talunud, lootes, et need ükskord üle lähevad, siis pärast seda intsidenti õnnestus tal Oliver haiglasse keelitada.

Puu avanes nagu liftiuks

Kui Oliver haiglast pääses, tundus talle, et elu on otsas. «Teadsin ju, kuidas skisofreenikutesse suhtutakse. Mõtlesin, et pole enam mõtet elada.» Kui enne oli paljutõotaval keemikul olnud oma veerandsada head sõpra, siis pärast esimest haigushoogu kahanes nende arv paarile.

Haigushood aga jäid korduma. «Eks ma olin ise süüdi, ma ei tarvitanud ravimeid õigesti,» tunnistab ta. «Arvasin, et nii kõva keemik kui mina olen, teab ise, kui palju ta ravimit võtma peab, nii ma kord võtsin kahe tableti asemel neli ja kord mitte ühtegi.»

Siis hakkas Oliver ravimeid võtma nii, nagu arst on ette kirjutanud. «Olen olnud enam-vähem edukas – kümme aastat pole haiglasse sattunud. Kõik on kontrolli all. Hirmu uute hoogude ees ei ole, sest ma tean, et need võivad korduda. Aga ma tean, kuidas reageerida.»

Skisofreenikud pole vägivaldsemad ega geniaalsemad kui tavalised inimesed. Skisofreenia kohta levib üksjagu müüte, kuid Oliveri sõnul ei pea need enamasti paika.

Tihti kujutatakse ette, et skisofreenikud on alati eriti andekad kunstnikud või geeniused mõnel muul alal. «Minu jaoks tundub see muidugi väga meelitav, aga tegelikult on see müüt,» nendib mees. «Samamoodi on müüt, et psühhoosis inimesed on vägivaldsed. Aga see, kui ma hakkan ropendama ja rusikaga vehkima, ei tähenda, et ma kallale tulen. Seost ei ole.»