Naha- ja suguhaiguste arstid saatekirja nõuet heaks ei kiida

Günekoloogi kabinet. Foto: AFP / Scanpix

Haigekassa plaanib 2016. aastast viia saatekirja nõude sisse kõigile ravikindlustuse paketti kuuluvatele erialadele, erialaseltside esindajad sellist muudatust valdavalt heaks ei kiida.

Saatekirjata saab praegu külastada naha- ja suguhaiguste- ning silmahaiguste arsti, pulmonoloogi, naistearsti ja psühhiaatrit, kirjutab Meditsiiniuudised.

Eriarstlike erialade seltside esindajad märgivad, et kuigi saatekirja teema on aeg-ajalt üles kerkinud, ei olda ühtset seisukohta selles osas kujundanud ning haigekassa kava juba järgmisel aastal nõude kehtestamist ette valmistama hakata tuleb neile üllatusena. Oma isiklikku arvamust väljendades tõdetakse, et ei toetata plaanitavat muudatust. 

Ühtse seisukoha saatekirjade teemal on kujundanud Eesti Naha- ja Suguhaiguste Arstide Selts (ENSAS), kus teema on viimastel aastatel risti-põiki läbi arutatud. Seltsi seisukoht on, et hetkel toimib süsteem üsna optimaalselt ning muudatusi nad ei toeta, kinnitas seltsi president Annika Volke.

Ta selgitas, et naha- ja suguhaiguste arstile pöördumiseks pole saatekirja nõuet eeskätt veneroloogilise patsientuuri tõttu. «Kui me tahame olla eurooplased, siis suguhaiguste murega peab saama pöörduda eriarstile ilma saatekirjata,» leidis Volke.

Nii korralduslikust kui ka teeninduslikust (registratuur) aspektist ei ole võimalik konfidentsiaalsust ja professionaalsust säilitades hakata eristama dermatoloogilisi ja veneroloogilisi haigeid, jätkas Volke.

Puhtalt dermatoloogiliste seisundite puhul tuleks saatekirja kehtestamine Volke sõnul isegi kõne alla. Kindlasti eeldaks see aga dermatoveneroloogia õppe mahu olulist suurendamist nii diplomieelselt kui ka residentuuris. Vastasel juhul tooks saatekirjade nõua kaasa lihtsalt formaalsed lisavisiidid, mille tõttu tõuseb ka teenuse koguhind, usub Volke.

Oftalmoloogide seltsi juhatuse liige Tiia Jugaste märgib, et tema arvates ei muuda perearsti saatekirja nõue ambulatoorses töös silmaarsti tööd kergemaks ega patsientide vastuvõtule pääsu lihtsamaks, sest silmade uurimine diagnoosi püstitamiseks nõuab spetsiifilist aparatuuri ja oskusi, mida perearstil olla ei saa. Seega hakatakse vormistama sisutuid saatekirju lihtsalt vastuvõtule saamiseks, mis tekitaks lisatööd niigi koormatud perearstidele, oletab ta.

Silmakliinikus satub haruharva vastuvõtule selline patsient, keda oleks võinud ravida perearst, kinnitas Jugaste. Oluliselt erinev on aga silmakliiniku valvetoa töö EMOs, kuhu satub sageli patsiente kergemate põletikega.

«Statistikat me teinud ei ole, aga tunde järgi ehk 10–20 protsenti on selliseid patsiente valvetoas. Siin võiks kehtida saatekirja nõue patsiendile, kel pole olnud traumat või silmaoperatsiooni,» pakkus Jugaste. Ta usub, et EMO silmaarsti tööd võiks saatekiri isegi vähendada, sest valvearstini jõuaksid tõesti abivajajad, mitte ei tuldaks nägemist kontrollima, nagu ka sageli juhtub.

Haigekassa tervishoiuosakonna spetsialisti Monika Lipsoni sõnul on eriarstiabi raviasutused kontrollide käigus pikkade ravijärjekordade ühe põhjusena korduvalt viidanud ressursside ebaefektiivsele kasutusele. Saatekirja nõude sisseviimine erialadel, kus praegu saab arstile pöörduda otse, võimaldaks perearstidel teha eelselektsiooni, kes tõepoolest vajab eriarstiabi ning aitaks kaasa ooteaegade lühendamisele.

Eesti Perearstide Seltsi juhi Diana Ingeraineni sõnul ei ole nemad otseselt saatekirjade nõude kehtestamise vastu, kuid näevad, et vaja on palju pikemat ettevalmistusperioodi ja mõjude analüüsi. Kindlasti peaksid enne sellise muudatuse tegemist korralikult käivituma e-konsultatsiooni võimalused.

Ettevalmistused peaksidki Ingeraineni hinnangul algama sellest, et koostöös erialaseltsidega kirjeldatakse ära, milliste haigusseisundite puhul võiks patsiendiga tegeleda perearst, millal aga kindlasti peaks suunama inimese edasi. Lisaks on vaja selgeks teha, kui suure koormuse tõusu ning rahalise lisaressursi vajaduse antud muudatus perearstidele kaasa toob. Selleks oleks mõistlik kehtestada teatud ajaks üleminekuperiood. «Need on suured tervishoiupoliitilised otsused; ei saa asju lihtsalt ühest kastist teise tõsta, vaid tuleb ära analüüsida, kui suur ressursi vajadus on,» kinnitas Ingerainen.