/nginx/o/2014/10/09/3416389t1h73c9.jpg)
Seni suurima surmalähedast seisundit ja kehavälist kogemust käsitleva meditsiinilise uuringu käigus tuvastati, et pärast aju täielikku väljalülitumist võib inimesele ikkagi jääda mõningane teadvus.
Teaduslik uuring viitas surmajärgse elu võimalikkusele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Southamptoni ülikooli teadlased veetsid neli aastat, uurides enam kui 2000 inimest, kes olid kogenud südameseiskust viieteistkümnes Suurbritannia, USA ja Austraalia haiglas, kirjutab The Telegraph.
Nad leidsid, et ligi 40 protsenti inimestest, kes olid südameseiskuse üle elanud, kirjeldasid teatud teadvusel olekut selle aja jooksul, mil nad olid enne südame taaselustamist kliiniliselt surnud.
Üks mees isegi meenutas oma kehast lahkumist ja toanurgast enda elustamise pealtvaatamist. Kuigi 57-aastane Southamptoni sotsiaaltöötaja oli kolme minuti jooksul kliiniliselt surnud ja teadvuseta, kirjeldas ta ülima täpsusega meditsiinipersonali tegutsemist ja masinate hääli.
«Me teame, et aju ei saa töötada, kui süda on seiskunud,» ütles uuringu juhtivautor dr. Sam Parnia New Yorgi ülikoolist. «Kuid antud juhul tundub, et teadvel olek jätkus kuni kolm minutit juba sel ajal, kui süda ei läänud, kuigi tavaliselt seiskub ka aju töö 20-30 sekundi jooksul pärast südame seiskumist. Mees kirjeldas kõike, mis oli ruumis toimunud, kuid oluline on see, et ta kuulis kahte piiksu, mida teeb masin iga kolme minuti tagant. Nii et meil on võimalik panna tema kogemus ajaraamidesse. Ta tundus väga usutav ja kõik, mida ta kirjeldas, toimus ka päriselt.»
2060st vaatluse alla võetud südameseiskuse patsiendist jäi 330 ellu ja 140 tunnistas teatud määral teadvusel olekut elustamise ajal.
Kuigi paljud neist ei suutnud meenutada täpseid elustamise detaile, ilmnes nende kogemustes sarnaseid jooni. Näiteks iga viies oli enda sõnul tundnud ebatavalist rahu ning ligi kolmandik tunnistas, et aeg oleks nende jaoks kas aeglustunud või kiirenenud.
Mõned meenutasid ereda valguse, kuldse sähvatuse või päikesevalguse nägemist. Teised aga kirjeldasid uppumishirmu või tunnet, nagu neid oleks lohistatud läbi sügava vee. 13 protsenti oli tundnud oma kehast väljumist ja sama paljud olid kogenud oma meelte teravnemist.
Dr. Parnia usub, et taolisi kogemusi võib olla palju enamatel surmalähedast seisundit kogenud inimestel, ent ravimid või rahustid, mida nende elustamise ajal kasutatakse, võivad takistada kogetu mäletamist. Tema sõnul on varem arvatud, et elavaid surmaeelseid kogemusi võib olla miljonitel inimestel, kuid teaduslikud tõestused selle kohta jäid siiani väga ebamääraseks.
«Paljud inimesed on arvanud, et need on hallutsinatsioonid või illusioonid, kuid tundub, et need mälestused on siiski seotud tegelike sündmustega.
Dr. David Wilde Nottinghami Trenti ülikoolist on praegu koostamas andmeid kehavälistest kogemustest eesmärgiga leida neid ühendav muster. Ta loodab, et ülalkirjeldatud uuring julgustab teisigi teadlasi selle vastuolulise teemaga edasi tegelema. Tema sõnul on antud uuringu puhul olemas väga tugevad tõendid selle kohta, et inimeste kirjeldatud kogemused kliinilise surma ajal on tõelised, lihtsalt et praegu ei ole veel täpselt teada, mis sel ajal inimesega täpselt toimub.