/nginx/o/2014/10/14/3431325t1hed51.jpg)
Uue uuringu järgi on diivan beebi jaoks üks ohtlikumaid kohti, kus magada – umbes 12 protsenti imikute unesurmadest USAs leiab aset just sohval. Ligi kolm neljandikku neist lastest on seejuures vastsündinud.
Diivanil magamine võib maksta beebi elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuring näitas, et 40 protsenti diivanil surnud beebidest kaotas elu lämbumise tõttu, 36 protsenti teadmata põhjusel ja 24 protsenti imiku äkksurma sündroomi tagajärjel, kirjutab Web MD.
Kansas City lastehaigla pediaater dr. Jeffrey Colvin ja tema kolleegid võtsid vaatluse alla enam kui 7900 imiku unesurma juhtumit, mis olid aset leidnud 24 USA osariigis kaheksa aasta jooksul. Umbes pool neist surmadest leidis aset täiskasvanute voodis ning üks viiest hällis. Kuid teadlased keskendusid umbes 1000 diivanisurma uurimisele.
Tulemused avaldati ajakirjas Pediatrics.
Enamik beebidest, kes surid diivanil, olid kolmekuused või nooremad. Uuringust selgus, et diivanil surnud beebide puhul oli tõenäosus, et see oli nende puhul uus koht, kus magada, enam kui kuus korda suurem kui nende puhul, kes surid täiskasvanute voodis või oma hällis. Los Angelese Cedars-Sinai meditsiinikeskuse arst Cigal Shahami sõnul viitab see võimalusele, et diivanil magamajäämine oli pigem juhuslik.
«Beebid jäävad sageli diivanile magama, sest üks vanematest püüab neid toita ilma teist vanemat segamata või siis otsustab vaadata sel ajal ajaviiteks telerit, kui on sunnitud öisel ajal lapse pärast üleval olema, kuid jääb siis kurnatusest magama,» selgitas ta.
Samuti näitas uuring, et beebid, kes surid diivanil magades, magasid kaks korda suurema tõenäosusega täiskasvanu kõrval kui need beebid, kes surid kuskil mujal.
«Ligi 90 protsendi diivanisurmade puhul jagas beebi diivanit täiskasvanuga,» märkis Colvin. «Kui ruumi on nii vähe ja on üsna suur tõenäosus, et beebi jääb näiteks täiskasvanu ja diivanipatjade vahele, ei ole raske kujutleda, et laps võib lämbuda,» lisas ta.
Olukordades, kus laps magab diivanil üksi, on Colvini sõnul aga võimalik, et lapsevanem või mõni teine hooldaja ei adu, et diivan ei ole beebi jaoks ohutu isegi siis, kui viibida kuskil lähedal.
«Ta (lapsevanem või hooldaja – toim.) võib püüda teha tööd, koristada või süüa teha ning arvata, et suudab diivanil magaval beebil samal ajal silma peal hoida,» ütles Shaham. «Kuid diivan on beebide jaoks ohtlik, sest ta on pehme, mis suurendab lämbumise ohtu, samuti võimaldab diivan beebidel kergesti kõhule rulluda, diivanipatjade taha sattuda või isegi põrandale maha rulluda.»
Samuti näitas uuring, et diivanil surnud beebide puhul esines suurema tõenäosusega ka teisi imiku äkksurma sündroomi või muu põhjusega unesurma riskifaktoreid. Näiteks olid diivanil surnud beebide emad teistes kohtades surnud beebide emadega võrreldes tervelt 40 protsenti suurema tõenäosusega raseduse ajal suitsetanud. Ka leiti diivanil surnud beebid sagedamini külili magamast, mis on samuti üks riskifaktor.
Colvin pani lapsevanematele südamele, et beebi peab alati magama üksi, selili ja hällis. Üksi tähendab seda, et ilma teiste inimeste, patjate, vatitekkide või teiste pehmete esemeteta.