Kõrged kontsad võivad viia lõikuseni

Kõrge kontsaga kingade liiga sagedane kandmine ja geneetiline soodumus võivad põhjustada kroonilise närvivalu jalalabas. Foto: AGE/Scanpix

Kulunud väljendi järgi teab iga naine, et ilu nõuab ohvreid, ent alati tasub kaaluda, kas ohverdused end ära tasuvad ning kuidas see tervist ja elukvaliteeti mõjutab.

38-aastase Hanna (nimi muudetud – toim) piin kõrgetel kontsadel käimisest tipnes sellega, et möödunud aastal sattus ta Türgis operatsioonilauale. Jalavaevused ilmnesid tal esimest korda 28. eluaastal, kui ta koges seni tundmatut närvivalu. «Iga kord, kui ma kuskile välja läksin ja kontsadega kingad jalga panin, siis võisin üsna kindel olla, et umbes tunni-kahe pärast hakkab närvivalu pihta,» rääkis naine.

Hanna nentis, et tegelikult ei olnud ta toona igapäevane kontsakandja, käies tööl pigem madala jalatsiga, näiteks ketsidega. «Jalatseid valisin vastavalt välimusele, mitte selle järgi, kui ergonoomiline see on ja kuidas jalga toetab. Vaatasin poes, et nii ilus king, ja mis peamine, säär on sellega ilus pikk ja sire,» mäletas Hanna.

Kuid ühel hetkel muutus kõrgetel kingadel olemine talumatuks. «Valu võis tulla täiesti ootamatul hetkel. Näiteks jalutasin palava ilmaga plätudega ja äkki lööb selline valu välja, et tahaks appi karjuda,» meenutas Hanna. Ka öösel võis ootamatu kõrvetav tunne jalgades võimust võtta.

«Istusin öösiti, jääkott ümber jala või külma vee vannis,» kirjeldas naine. Valuvaigistid ega salvid ei aidanud. «Pidi ootama, et ärritatud närv maha rahuneb,» lausus ta.

Eestis elades käis Hanna enda sõnul läbi kõikvõimalike erialade arstid – neuroloogi, ortopeedi ja perearsti, isegi nõelravi lasi teha, aga abi ei olnud. «Mitte keegi ei osanud anda tegelikku diagnoosi,» meenutas ta. «Mul soovitati ikka jalga puhata, mitte nii palju käia,» kirjeldas Hanna, kes plaanis maratoni jooksma minna. «Arstid ütlesid, et jalga ei tohi põrutada.»

Mortoni neuroomi tõttu kannatanud patsiendi jalg pärast kirurgilist lõikust. Foto: Erakogu

Üle-eelmisel suvel saabus lõpuks kauaoodatud diagnoos- Mortoni neuroom-, mille pani uues kodulinnas Istanbulis esimene ettejuhtunud Türgi arst. «Ta ütles kohe, et kahtlustab seda. Mulle tundub, et Türgi naised kannavad palju kõrge kontsaga kingi, ilmselt on see osa nende kultuurist, et kui naine tahab hea välja näha, siis olgu korralik konts all,» arvas Hanna.

Üldjuhul piisab diagnoosi panemiseks patsiendi ülevaatamisest. «Kuigi arstid pigistasid mind igatpidi, ei tekkinud mul valu. Türgi arst saatis mu magnettomograafi, mis andis diagnoosi hetkega,» meenutas Hanna.

Raskeid juhtumeid vähe

Põhja-Eesti regionaalhaigla neurokirurg Kahro Tall selgitas, et Mortoni neuroom ei esine enamasti nii raskel kujul, et seda lõikama peaks. Aastas jõuab tema juurde kolm-neli haiget, kes vajavad neurokirurgi sekkumist.

«Meie konsulteerime siin umbes kahte kolmandikku Eesti rahvast, kes neurokirurgi poole pöörduvad, lõunaeestlased käivad Tartus,» lausus Tall. Ta tõdes, et seega pole neid patsiente kogu Eesti peale väga palju.

Neuroom tähendab ladina keeles närvikasvajat, aga oma olemuselt ei ole see kasvaja, vaid krooniliselt traumeeritud närv, mis hakkab armistuma – saades kogu aeg kahe varbaluu vahel kokku muljutud, hakkab ta paksenema, selgitas neurokirurg. «Kuna see pidevalt kasvab, tekib väliselt pildi peal mulje, nagu oleks tegu kasvajaga, aga tegelikult on see traumast armistunud närv, mis on lihtsalt muutunud selliseks.»

Tall tõdes, et jalanõusid ei saa Mortoni neuroomi päris ainsaks põhjustajaks pidada, inimesel on selleks olemas ka teatud geneetilised eelsoodumused. «Üldiselt on looduse poolt juba ette antud närvile vähe ruumi, näiteks on pöialuudevaheline närvikanal liiga kitsas,» tõdes ta.

Naistel esineb üldse rohkem kitsaste närvikanalite sündroome, nt karpaalkanali sündroom peopesas.

Samas möönis Tall, et neuroomi teket soodustab oluliselt vale jalatsi kandmine. «Kokkuvõttes on see kitsa kinga sündroom. Tavaliselt korrigeerib inimene ise oma jalatseid, kui esmased sümptomid tekivad. Kui ta seda varakult teeb, siis raskemad juhud jäävad reeglina ära, neuroom ei progresseeru. Aga kui ta väevõimuga kingi jalga surub, siis saab närv järjest rohkem ärritatud.»

OÜ Artosportkliinik ortopeed Kaidu Meitern tõdes, et kõige rohkem põhjustavad jalatsitest jalavaevusi kõrgete kontsadega kingad, eriti kui on olemas suure varba kõverdumine.

Ortopeedi sõnul on eriti tähtis õige jalanõu valik diabeedihaigetel ja inimestel, kellel on probleemid jala verevarustusega.

Halvad ja valesti valitud jalanõud põhjustavad Meiterni sõnul kõige sagedamini plantaarfastsiiti ehk kukekannust, metatarsalgiat (valu jala esiosas pöia piirkonnas), suure varba kõverdumist, Achilleuse kõõluse valu, hüppeliigese valu ning Mortoni neuroomi. Viimast esineb neist kõige harvem.

«Mortoni neuroomi iseloomustavaks sümptomiks on tunne seismisel, nagu oleks munakivi kinga sees talla all,» kirjeldas ortopeed.

Mortoni neuroomi esmane sümptom on tavaliselt 3. ja 4. varba vahele sähviv valu. Algul tuleb diagnoos kas ortopeedilt, neuroloogilt või teraselt perearstilt. «Eesti rahvaarvu väiksuse tõttu võib juhtuda, et perearst pole näinud neid patsiente, kellel Mortoni neuroom on,» lausus Kahro Tall.

Leppida või lõigata?

Diagnoosi panemine on neurokirurgi sõnul lihtne. Närvi provotseeritakse, et näha, kas sümptomid tekivad või mitte. Vajadusel tehakse elektriuuring, milles mõõdetakse elektrivooluga, kui kiiresti närv impulssi edasi annab. «Magnettomograafia tehakse siis, kui asi on nii kaugel, et on lõikust vaja,» ütles Tall.

Diagnoosi saanud patsiendid püüavad esmalt muuta oma kingavalikut. «Osa lepib, et nad ei saa enam kõrgeid kontsi kanda, hangivad ainult väga mugavad jalanõud, jalg puhkab ja sündroom ei progresseeru,» rääkis Tall.

Järgmine samm on süstid. «Närv kas tuimastatakse või süstitakse sinna piiritust, et närv ära suretada,» rääkis Tall. Süstidega saab suur osa inimestest oma vaevusest jagu, kuid paraku mitte kõik. «Mul oli üks noor naispatsient, kellel oli suur närv varvaste vahelt kasvanud juba päka alla. Tavaliselt on närv vaid umbes 3–4 millimeetrit paksenenud,» rääkis Tall.

Inimese otsus lasta ennast lõigata sõltub Talli sõnul sellest, kui hädas patsient on, kas ta saab kõndida. Operatsioon tähendab, et paistes närv lõigatakse läbi ja eemaldatakse. «Närviotsad suretatakse ja kõrvetatakse elektriga ära. Tavaliselt süstitakse ka kange piiritus sisse, et sealt uut n-ö köndi- või fantoomvalu ei tekiks,» kirjeldas kirurg.

Muu osa närvisõlmest saadab Tall mikroskoobi alla analüüsi. «Seal vaadatakse rakud üle, et tõepoolest ei oleks tegu kasvajaga,» lausus ta.

Tall eelistab operatsiooni teha üldnarkoosis, millega saavutab paremad tulemused. Kui klassikaline viis on lõigata päka alt, siis tema teeb seda pöia pealt. «Altpoolt lõigates on inimestel pärast väga suured vaevused ja hädad. Neil on päka all operatsioonihaav, kuhu ei saa toetuda. Mõni patsient käis isegi mitu kuud karkudega,» põhjendas neurokirurg. Lisaks on tallaalune must, nahk on paks ja haava paranemise kvaliteet ei ole nii hea. Igal juhul jääb varbavahe hiljem tuimaks.

Tall kinnitas, et iga inimene on individuaalne ja iga juhtumit peab vaatama eraldi – kui tõsine on olukord ja millist abi patsient vajab ning ise tahab. «Probleem on valus, aga ükski masin ei mõõda valu, mistõttu inimene peaks teadma kõiki ravivariante,» leidis ta.

«Selge see, et normaalne jalats toetab luustikku ja kõõluskava, tallavõlvi. Samas on ka inimesed eelsoodumuste poolest väga erinevad. Osal on juba lapsest saadik kõõlused hapramad või närvisüsteem tundlikum. Igaüks võiks teada, et kui talle mingi jalanõu ei sobi, siis peab mingi korrektiivi tegema või leppima tagajärgedega,» rääkis Tall.

Hannal polnud üldnarkoosis operatsiooni tegemise suhteskahtlusi. «Ma olin nii kaua piinelnud, et see takistas mu elu ja ma ei nautinud enam mitte midagi,» nentis ta. Taastumine võttis aega üks kuu. «Arvestades valu, mida olin aastaid tundnud, oli operatsioonijärgne taastumine kõige väiksem asi,» ütles ta.

Kuigi nüüd võiks Hanna kontsakingadega ringi patseerida, ta seda eriti ei tee. «Mu suhtumine muutus. Olen väga valiv kvaliteedi osas, otsin kingi, millel on päka all toestus ja nn amortisaator. Kõik oma ebamugavad «kontsad» olen laiali jaganud,» muigas ta.

«Kontsaking on me kultuuri nii juurdunud, et seda loetakse mingiks naiselikkuse võrdusmärgiks. Nii võib mõelda, et naiselik naine on järelikult ka väga katkiste jalgadega,» lausus Hanna. Edasi kaalub Hanna ka paremal jalal närvi äralõikamist.

Ortopeedi soovitused

1. Osta õige suurusega jalats.

2. Arvesta kinga valikul oma jala kuju.

3. Arvesta jalal tekkinud muutusi või moondusi, samuti muid haigusi, nagu diabeet jms.

4. Sporditegemiseks osta spetsiaalsed jalanõud, jooksja peaks tosse vahetama hiljemalt iga 800 jooksukilomeetri järel.

5. Jalanõusid osta tööpäeva lõpus, kui jalg on kergelt tursunud.