Mida tasub teada püsistressist?

Vaimsetest probleemidest ei julgeta rääkida. Foto: SCANPIX

Stressivaba elu pole võimalik, kuna see on organismi loomulik kaitsereaktsioon. Püsistress on pikaleveninud «võitle-või-põgene» reaktsioon.

Kui sinu elu iseloomustavad viimasel ajal mõned neist nähtustest:

• kiire ärritumine,
• kerge vihastumine,
• püsiv pinge,
• ärevus,
• hirm,
• võimetus lõdvestuda,
• liigne muretsemine,
• muretsemine paljude asjade pärast,

siis võib olla tegemist püsistressiga.

Lisaks võivad kaasneda mõned järgnevatest muutustest:

• rahutus või kärsitus
• tööd teha on raske
• keskendumine on häiritud
• sööd endisega võrreldes väga vähe või väga palju, kõhnud või tüsened
• sage  pea- või kõhuvalu
• sagedased haigused
• tarbid rohkem alkoholi või uimasteid

Tähelepanuta jäänud püsistress võib viia läbipõlemise või depressiooni väljakujunemiseni.

Stressiperioodil on keha püsivalt kaitseseisundis. Hormoonid stimuleerivad rasvade lõhustumist ning glükoosi kasutust, andes energiat, et «ohuga» hakkama saada. Hormonaalne süsteem on selliselt väljatöötatud, et mingi aja pärast see stimuleerib ka selle reaktsiooni lõpetamist. Ohtlik on see, kui pikenenud stressireaktsioon jääb kestma pikaajaliselt. Probleem tekib siis, kui organism ei ole võimeline enam normaalselt lõpetama hormoonide vabastamist. «Võitle-või-põgene»-situatsioonis ei saa endale lubada valu, palavikku ning vähenenud aktiivsust. Vastupidi, on vaja tundlikkust vähendada, et jõuaks stressoriga rinda pista. Selline stressihormoonide ja stressikäitumise pidev ülalhoidmine kulutab keha jõuvarusid, järgneb haigestumine.

Stressiseisund ja keha taastumisprotsessid põhinevad vastandlikele kehasisestele protsessidele, seetõttu on häiritud ka immuunsüsteemi kaitsevõime.

Püsistress tekib sageli pikaajalise pingutuse, kohanemise või ennasthävitava elu tagajärjena või emotsionaalselt paljunõudvates olukordades. Näiteks ületöötamisel. Stress käivitab sageli negatiivseid suhtlemismustreid ja negatiivseid tajumudeleid. See võib laastada terveid, energilisi, kohusetundlikke ja igati kompetentseid inimesi. See võib oluliselt kahjustada töö- ja pereelu.

Vallandajaks ja alalhoidjaks võib olla suur koormus, ümbritsevate ootused ja lahendamata probleemid. Samuti kõrged ootused endale.

Stressist taastumises kasutatakse nii psühholoogilisi tehnikaid kui ravimeid, et tegeleda probleemi põhjustavate psühholoogiliste teguritega ning suurendada kontrolli, suhtlemise ja õige tunnetuse ressursse.

Stressi puhul võib aidata:

• Õpi ja harjuta stressi- ja mõtetehaldamise tehnikaid.
• Leia üles enda negatiivsed ja mahakiskuvad uskumused ja õpi neid muutma.
• Õpi ei ütlema. Sh iseendale.
• Õpi mõistma erinevate inimeste motiive ja käitumise tagamaid. Avastad, et sageli ei ole probleem sinus.
• Õpi tulemusliku suhtlemise tehnikaid.
• «Ära pea ennast liiga targaks»
• Leia järjepidevalt aega puhkamiseks.
• Jälgi, et söök oleks täisväärtuslik.
• Leia meelepärane liikumisviis.
• Räägi lähedastega või kolleegidega ausalt oma probleemist ja selgita neile, kuidas nad saaksid sind toetada. Ära tõrju abi või toe pakkumist. Jaga kohustusi, kus vähegi võimalik.
• Ka siis, kui sa seda välja ei näita ja tunnistada ei taha, vajad sa mõistvat pereliiget, kolleegi või sõpra.
• Tõsise probleemi korral otsi abi arstidelt ja/või psühholoogidelt.

Mida sa ei tohiks teha:

• eitada või vältida probleemi
• «lahjendada» seda alkoholiga
• isoleerida end inimestest
• teha endale etteheiteid, et sa ennast kokku ei võta (sa teeksid seda, kui suudaksid)
• püstitada uusi eesmärke, mida sa vähenenud ressursside tõttu ei suuda täita
• end süüdistada
• end kritiseerida
• pidada sellist käitumist oma halvaks iseloomuks

Sind võivad aidata:

• sinu lähedased
• mõistvad kolleegid
• psühholoogid
• perearstid
• psühhiaatrid
• perenõustajad
• sotsiaaltöötajad
• eneseabi- või arengurühmad

Koostas Avitus: www.avitus.ee