Skisofreeniku pihtimus: kui ma olin kosmonaut

Oliver Kukk.

FOTO: SCANPIX

Oliver Kukk on teatud määral kuulsus. Möödunud aastal sai temast lühifilmi «Kui ma olin kosmonaut» peategelane. Selles filmis räägib Tallinna vaimse tervise keskuses kogemusnõustajana töötav Oliver endast, kirjutab venekeelne nädalaleht Den za Dnjom.

Oliver Kukk on teatud määral kuulsus. Möödunud aastal sai temast lühifilmi «Kui ma olin kosmonaut» peategelane. Selles filmis räägib Tallinna vaimse tervise keskuses kogemusnõustajana töötav Oliver endast.

Miks ta seda teeb? Sest on palju spetsialiste – psühhiaatreid, psühholooge, sotsiaaltöötajaid, kes töötavad skisofreenikutega ja tahavad teada olukorda nii-öelda seestpoolt. Ning ka tavainimestel on seda hea teada, sest siiani pole selge, keda ja mis põhjustel see haigus tabab. Mida tunneb sellise diagnoosiga inimene? Kuidas ta elab? Oliver on palju läbi elanud, ent nüüd saab ta täie kindlusega öelda, et õige ravi ja rehabilitatsiooni abil saab skisofreenik elada üsna normaalset elu. Siin on tema lugu. 

Kõrgelennuline murrang 

Kuidas kõik algas? Kuskil 20-25 aastat tagasi, kui olin veel koolipoiss, huvitas mind väga keemia. Ma võtsin osa kõikidest olümpiaadidest, kahe aasta  jooksul olin Eestis esimene. Tartu ülikooli keemiateaduskonda võeti mind ilma eksamiteta vastu. Ent elu polnud siiski muretu: tol ajal teadsin ma halvasti eesti keelt, mul oli loengutes raske, tekkisid kompleksid. Mulle meeldis üks neiu, kuid see oli õnnetu armastus. 

Ja siis oli meil 8. märtsil ühikas naistepäevapidu. Tundengid vedasid kohale palju jooki ja snäkke. Ma jõin end nii oimetuks, et ei mäleta, kuidas oma tuppa jõudsin. Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, tekkisid mul sümptomid, mida ma toona pidasin osaks pohmellist. Ent see pohmell kestis mul ligi nädal aega. Siis tekkisid luulud, et mind visatakse ülikoolist joomise pärast välja. Kuu aja pärast olin ma täiesti kontaktitu, keeldusin abist, ei söönud peaaegu midagi, ei maganud. Kartsin nii ülikoolist välja kukkuda kui ka oma tervise pärast – mul olid mingid ebamäärased valud kõhus.

Umbes kuu aja pärast muutus mu seisund jälle: hakkasin elama mingisuguses eufoorias – tuju oli väga hea, energiat väga palju! Ma ei maganud öösiti, et nüüd enam mitte selle pärast, et oleks olnud hirmus või halb. Vastupidi, mul oli väga hea, see oli midagi narkouima sarnast! Tegin lollusi, ajasin jama suust välja. 

Tekkis mõte, et mu peas on mingisugune arvutisüsteem ja kui ma õpin selgeks, kuidas ta töötab, saan mõjutada inimesi, lugeda teiste mõtteid. Käisin mööda linna, kuulasin muusikat. Pärast muidugi põrusin eksamitel ja naasin Tallinna. 

Edukast keemikust tavaliseks skisofreenikuks?

Siin kõik jätkus. Kodus hakkasin ma tegema mitte just kõige normaalsemaid keemilisi katseid. Otsustasin, et eraldan uriinist fosfori. Ülesanne on teostatav, ent mitte kodustes tingimustes! Kujutate te ette, mis mu kodus toimus? Ükskord jooksin ma kööki midagi võtma, mul hakkas pea ringi käima, ma kukkusin ja toetasin käega kuuma pliidi peale. Siis otsustas ema, et midagi peab tegema, ja kutsus kohale psühhiaatri. Arst rääkis minuga, vaatas üle mu keemiavarustusega toa ja ütles, et mind on vaja viia psühhiaatriahaiglasse. 

Veetsin seal neli kuud. Kui ma välja sain, arvasin, et elu on läbi: ma olin olnud edukas keemik, nüüd sai aga minust tavaline skisofreenik. Olid mõtted, kuidas elust lahkuda, metsik depressioon… Ema ei saanud millestki aru. Ta arvas, et kui inimene ei tee katseid, ei kasuta kellegi suhtes vandesõnu ega kuula öösiti kõvasti muusikat, siis on tal kõik korras. 

Järgmisel aastal psühhoos kordus. Ma lugesin siis läbi fantaasiromaani kosmoselaevadest, mis reisivad ühest ajast teise, ja otsustasin, et see on kirjutatud minu kohta. Võtsin oma meremehest isa kostüümi, katsin selle vilguga ja ütlesin, et see on kosmiline tolm. Selliseid haiguse ägenemisi oli mitu… 

Haigusega tuleb õppida elama 

Nüüd ma saan aru, et kõige olulisem on võtta ravimeid ja neid tuleb võtta pidevalt. Kuid siis lootsin ma imele, käisin igasuguste nõidade ja selgeltnägijate juures. Sellel kõigel pole mingit mõtet. Nagu näitas minu kogemus, on nad tavalised šarlatanid. Ja nii ma sattusin uuesti psühhiaatriakliinikusse – seekord kehvemas seisundis kui enne. Nii et esimene asi on ravi. Ravimeid tuleb võtta nii, nagu arst on ette kirjutanud, mitte eksperimenteerida. Peab olema hea side psühhiaatriga, et saaks alati tema poole pöörduda, kui midagi toimub, mitte oodata, kuni see iseenesest üle läheb. 

Teine etapp on rehabilitatisoon spetsialistide, sotsiaaltöötajate, psühholoogi abil. Rehabilitatsiooni protsessi käigus toimub järkjärguline taastumine. See ei tähenda, et inimene oli haige ja sai terveks. Ei! Kahjuks ei ole võimalik sellest haigusest ravikuuri abil terveneda. See ei ole gripp! Tuleb võtta ravimeid, et hoida haigust kontrolli all, ning õppida haigusega elama. 

Müüdid skisofreenia kohta 

Miskipärast arvavad inimesed, et skisofreenik läheb tingimata inimestele kallale. Ent enamik meist on vastupidi kinnised inimesed, kes kardavad ümbritsevat maailma. Võib isegi öelda, et haavatavad, veidi pärsitud. 

Agressiivset käitumist tuleb ette haiguse ägenemise perioodil. Ka mina võin kellegi peale karjuda, kuid rusikatega kallale ma ei lähe. See on üks müütidest. Teine müüt räägib, et kõik psüühiliselt haiged inimesed on loomingulised isiksused, kunstnikud, geeniused. See ei ole tõsi. Veel üks müüt: kui inimene on skisofreenik, siis on ta loll ja jääb selliseks elu lõpuni. Ei, psühhoos on ajutine nähtus. 

Muidugi olen ma enda käest küsinud, mis olnuks siis, kui ma ei oleks läinud ülikooli, kui poleks olnud stressifaktoreid ja nii edasi. End ma ei arva, et kõik oleks läinud teisiti. Miks, mis põhjusel muutuvad kõik need ärritajad, mida me igapäevaselt kogeme, kellegi jaoks ühtäkki talumatuks? Keegi ei tea seda. 

On erinevaid teooriaid selle kohta, miks skisofreenia välja areneb. Kuid siis ma ei teadnud veel, et mul on isaliini pidi selleks geneetiline eelsoodumus: räägitakse, et isa vanem vend oli kuidagi imelik. Ma ei tea, milles seal asi oli, sugulased ei räägi midagi, keegi ei tea midagi, nagu ta polekski nendega koos elanud. Ma olen juba 20 aastat skisofreenik, kuid ei tea endiselt midagi. Emaliini pidi pole ka kõik hästi: tema vend armastas võtta, alkoholisõltuvusel ja psühhoosil on aga sama põhi. Minu emapoolsed nõod haigestusid skisofreeniasse juba vanemas eas. Mis nendest saab, ma ei tea. Räägitakse, et väljavaated on paremad, kui haigus avaldub nooremas eas. Praegu võtavad nad tugevaid ravimeid, kuid mõlemad käivad tööl. 

Kuidas kujuneb minu edasine elu, ma ei tea. Kui kõik teavad, mis on sinu diagnoos, on raske elada. Raske on leida neidu, kes sind armastama hakkaks. Lisaks peab mees perekonda üleval pidama, sellise diagnoosiga on aga stress ja ülekoormus välistatud. Muidu on šansid elada normaalset elu üsna suured. Ravimite ja rehabilitatisooni abil on võimalik toetada ka väga haigeid inimesi. Mõned peavad küll elama invaliidide keskustes. Ent ei saa öelda, et sealt ei pääse inimene enam kunagi välja. Näiteks üks minu tuttav veetis seal ligi kümme aastat, kuid siis tema seisund paranes. Praegu töötab ta ühe muuseumi arhiivis arvutiga. 

Stress, alkohol ja marihuaana – ohtlikud sõbrad 

Mida tuleb vältida? Närvitsemist. Tuleb muidugi ette, et sellest kuidagi ei pääse. Mu sõber näiteks piinleb oma vana ja väga autoritaarse emaga. Ta kannatab, ärritub, kuid tal pole kuhugi põgeneda. Samuti tuleb vältida alkoholi. Palju sõltub haigusest ja joodud kogustest. Kuid mul oli selline kogemus, kuid ma jõin iga päev ära pool pudelit viina. Sellega on nüüd, ma arvan, alatiseks lõpp. Aga siis tundus, et kui jood, siis ei tee enam miski muret, nii hea on olla! Haige inimese puhul võib see aga väga halvasti lõppeda. 

Veel üks hirmus asi on kanep, hašiš, marihuaana. Kindlalt kutsub ta esile täiendavaid sümptomeid. MInu haigus piirdus vaid luulumõtetega, kuid pärast seda, kui ma proovisin kanepit, lisandusid nägemused, helilised hallutsinatsioonid. Sellega tuli võidelda haiglas ja palju pikemalt kui tavaliselt. Räägitakse, et kanep ei tee midagi, aitab vaid lõõgastuda. Kuid see pole tõsi, see on väga tõsine asi. 

Tagasi üles