/nginx/o/2011/09/08/741398t1h08a1.jpg)
Psühhiaatrid Katrin Orav, Maarja Krais ja Eve Pilt on välja andnud psühhootiliste häirete teatmike sarja «Küsin ja tean». Nende sõnul on skisofreenia koondnimetus kroonilise kuluga ja erinevate sümptomitega haigusseisunditele, kirjutab venekeelne nädalaleht Den za Dnjom.
Esimest korda kirjeldas skisofreeniat 1893. aastal Saksa psühhiaater Emil Kraepelin, kes töötas aastail 1886–1891 ka Tartu Ülikooli psühhiaatriakliiniku juhatajana. Ent siiani jääb skisofreenia mõistatuseks nii teadlastele ja arstidele kui ka haigestunu lähedastele.
Ühte kindlat haiguse põhjust ei ole kindlaks tehtud. Loomulikult mõjutab geneetiline eelsoodumus häire avaldumise tõenäosust, kuid haiguse tekkerisk skisofreeniku lähisugulastel on vaid 12 protsenti. Psühhooside teket seostatakse ema raseduse kuluga: hapnikunälg, fooliumhappe puudus, infektsioonhaigused, ema stress ja muu võib lapse psühhikale negatiivselt mõjuda.
Üha enam räägitakse skisofreeniast kui närvisüsteemi häire varajasest arengust, millele lisandub aju küpsemise häire. Haigus avaldub erinevate ajupiirkondade omavaheliste seoste häirena ja avaldub muutustena mõnedes ajufunktsioonides, näiteks mõtlemises ja tajus.
Haiguse kulg võib olla erinev. On näiteid spontaansest täielikust või peaaegu täielikust tervenemisest. On juhtumeid krooniliste või pidevate haigussümptomitega, mille puhul inimene vajab püsivalt toetust.
Skisofreenia sümptomite hulka loetakse näiteks hääli, mida patsient kuuleb, paranoilisi mõtteid sellest, et teda jälitatakse, tema mõtteid loetakse või teda mõjutatakse telepaatiliselt. Teiste skisofreenia vormide hulka loetakse emotsionaalset ükskõiksust, võimetust tunda emotsioone, käitumisoskuste kaotust, aktiivsest elust eemaldumist, endassesulgumist, keskendumisraskusi, ärritust, paanilisi hooge, kinnismõtteid.
Skisofreeniku ravi määrab raviarst-psühhiaater. Mida saab aga teha patsiendi pere?