Psühholoog: iga psüühikahäire taga on inimene

Foto: SCANPIX

Tallinna Vaimse Tervise Keskuse psühholoog ja pereterapeut Kristel Altmäe kirjutab, et enamik psüühikahäirega inimestest on kokku puutunud stigma või diskrimineerimisega. Stigma on ka üks põhjuseid, miks psüühikahäirega inimestel on raske tööd leida.

Psüühikahäired on teema, mis on läbi aegade pannud proovile nii üksikinimese kui ka kogu ühiskonna sallivuse ning suutlikkuse aktsepteerida enda kõrval ka pisut teistmoodi käituvaid või mõtlevaid inimesi. Ka kavandatav töövõimereform on üheks  järjekordeks sallivuse proovikiviks – paljud meist on tegelikult valmis töötama puudega inimese kõrval ja kui palju on neid tööandjaid, kes on valmis looma töökohti just neile inimestele, kel psüühikahäire?

Psüühikahäirega seotud stigma ei ole midagi uut, erinevate psüühiliste probleemidega inimesi on häbimärgistatud läbi ajaloo. Siinkohal võiksime natuke tõsisemalt mõtiskleda, miks ja kuidas stigma üldse tekib, milleni see viib ning kuidas seda vähendada.

Vaimse tervise  probleemid on ühiskonnas üsna tavaline nähtus ja umbes üks inimene neljast kogeb oma elu jooksul mõnd kergemat või raskemat psüühilist häiret. Kuid tervelt üheksa inimest kümnest, kes nende probleemide all kannatavad, on kokku puutunud stigma või diskrimineerimisega.

Kõikidest psüühikahäiretest on kõige tugevamalt väljendunud stigma skisofreenial. Samal ajal kui depressioon, ärevus- ja söömishäired pälvivad järjest suuremat avalikku huvi ja ka mõistmist, on skisofreenia endiselt seotud negatiivsete stereotüüpidega. Ometi ei ole skisofreenia üliharuldane haigus – ligi 1 protsent inimestest haigestub. Eestis on seega hinnanguliselt 13 000 inimest, kes seda haigust põeb.

Skisofreenia kui ühe raskema psüühilise haiguse kogemus ei piirdu inimese jaoks üksnes haiguse sümptomitega. Sellega kaasneb nähtus, mida on nimetanud ka teiseseks haiguseks –  see on sotsiaalse keskkonna suhtumine ja reaktsioonid  ning  häirega seotud (häbi)märgistamine ehk stigma. Stigmatisatsiooni on defineeritud kui kannatuste mõõdet, mis lisandub haiguse kogemusele ja viib sotsiaalse isolatsioonini, vähenenud võimalusteni elus ja abiotsimise vältimise või hilinemiseni.

Stigmat võib käsitleda kui avalikku stigmat, kus ühiskonna liikmed kiidavad heaks levinud eelarvamused (ühiskonnas üldiselt levinud stereotüübid) ja käituvad diskrimineerival viisil,  ning kui enesestigmat, kus stigmatiseeritud grupi liikmed internaliseerivad nende kohta levinud eelarvamused ning see omakorda viib enesediskrimineerimiseni.

Enesestigmat võib vaadelda neljaastmelise protsessina:

1. Inimene peab olema teadlik ühiskonnas valitsevatest hoiakutest, avalikust stigmast (näiteks uskumusest, et psüühiliselt haigestunud inimene on ise oma haiguses süüdi või lihtsalt nõrk).
2. Olema avaliku stigmaga nõus: jah, nad on oma haiguses ise süüdi.
3. Kohaldama selle iseendaga: ma olen oma haiguses süüdi ja olen nõrk.
4. Laskma mõjutada sellel oma enesehinnangut: ma olen vilets ja tühine inimene, sest ma olen nõrk.

Vähenenud enesehinnang  ja usk oma võimetesse viivad olukorrani, mida võib nimetada milleks-proovidagi-efektini. Näiteks võib see viia mõtteni, et milleks proovida tööd leida, kui minusugune ei saa sellega nagunii hakkama või polegi seda väärt. 

Siiski ei võta mitte kõik psüühikahäirega inimesed stigmat tingimata omaks. Seda teevad  pigem need, kellel on kalduvus madalale enesehinnangule ja kes on tundlikumad teiste arvamuse suhtes või kellel on üldse tugevam kalduvus ennast mingi grupiga identifitseerida.

Psüühikahäiretega, eriti just skisofreeniaga seotud avalikku stigmat seostatakse peamiselt kahe mõistega: vastutus ja ohtlikkus. Uskumus, et psüühikahäirega inimene vastutab ise oma haigestumise eest, võib viia negatiivse suhtumiseni ja kõhklusteni, kas teda tasub aidata (ma ei raiska oma energiat sellise aitamisele).

Vastupidine uskumus aga, et inimene pole oma haiguses süüdi ja ta on pigem ohver (või pole üldse võimeline ise vastutama), võib omakorda viia haletsemiseni ja ülehoolitsemiseni.

Kõige tugevam eelarvamus on aga enamasti seotud psüühikahäirega inimeste ohtlikkusega. See võib viia hirmu, tugevate emotsioonide, sunnivahendite kasutamise ja sotsiaalse vältimiseni. Soovitakse ohtlikuks peetavate inimestega üldse mitte kokku puutuda. Eelistatult nii, et psüühikahäirega inimesed oleksid ühiskonnast eraldatud, selle võimaluse puudumisel aga püütakse neist ise eralduda - näiteks vältides (arvatavalt vägivaldse) psüühikahäirega inimese läheduses elamist.

Stigmal on terve hulk kahjulikke tagajärgi nii haigele endale kui ka tema lähedastele. Haigestunud inimesel võib tekkida näiteks vastumeelsus abi otsimise suhtes, sest ta ei taha end teiste «hulludega» samastada. Inimese eesmärgid elus võivad ähmastuda või  kaduda hoopis, võib tekkida veendumus, et ei saadagi enam kunagi millegagi hakkama ja et praegusest olukorrast ei ole väljapääsu. Probleemid kanduvad ka igapäevaellu – õppimis- ja töövõimalused on piiratud, tekivad majanduslikud raskused jpm.

Stigma on ka üks põhjuseid, miks psüühikahäirega inimestel on raske tööd leida. Uuringud on näidanud, et kui tööandja teaks, et tema tulevane töötaja põeb skisofreeniat, siis vaid alla 20 protsenti oleks nõus teda palkama. Ja seda teadmata, kas psüühikahäire ka tegelikult inimese töötulemusi kuidagi halvasti mõjutada võiks.

Depressiooni ja ärevushäirete puhul on tööandjad mõneti leebemad – ligi 40 protsenti oleksid valmis nende häiretega inimestele tööd pakkuma. Seega peegeldub ühiskonna suhtumine väga suurel määral ka tööandjate suhtumises.

Võtmerolli psüühiliste haiguste kuvandi loomisel ja avaliku arvamuse kujundamisel mängivad meedia ja meelelahutustööstus. Enamasti kinnistavad need ekslikke stereotüüpe. Uuringute põhjal esitab ligi 65 protsenti filmidest, näidenditest ja seriaalidest, mis teemat mingil viisil käsitlevad, psüühikahäireid halvustavalt, pealiskaudselt, mustvalgelt ja äärmiselt lihtsustatult.

Psüühikahäirega inimesi (eriti just skisofreeniahaigeid) kujutatakse enamasti ohtlike, vägivaldsete ja ettearvamatutena.

Avaliku stigma vähendamist saaks mõjutada antistigma kampaaniatega – näiteks hariduslike ja vahetul kontaktil põhinevate programmidega, mis on suunatud psüühikahäiretega seotud hoiakute vastu ja eriti just ohtlikkusega seotud stereotüüpide vastu. Eestis on näiteks selles vallas väga tänuväärset tööd tegemas eelkõige noortele suunatud portaal Peaasi.

Väga hea näide on ka Suurbritannias 2007. aastal algatatud üleriigiline antistigma kampaania «Time to Change». Kampaanias osales teiste seas tuntud Briti näitleja Stephen Fry, kes rääkis avameelselt oma bipolaarsest häirest ning enesetapukatsetest. Kampaania tulemuseks peetakse ka seda, et mitu Briti parlamendisaadikut on avalikult tunnistanud oma vaimse tervise probleeme (nende hulgas näiteks Charles Walker, kes põeb obsessiiv-kompulsiivset häiret).

Kuigi muutused ei ole suured, on nihe siiski märgatav – kampaania algusaegadega võrreldes on suhtumine psüühikahäiretega inimestesse muutunud paremaks ning samuti on kasvanud nende inimeste arv, kes tunnistavad, et nad tunnevad mõnd psüühilise probleemiga inimest.

Seega tasub endalt küsida, kuidas me ise suhtume psüühikahäirega inimestesse  ja kas me oma hoiakute ja käitumisega pigem aitame stigma tekkimisele ja säilimisele kaasa või saame ise midagi teha, et olla oma suhtumistes ja hoiakutes tolerantsemad, mõistvamad ja toetavamad. Iga psüühikahäire taga on inimene, püüdkem siis teda märgata, mõista ja toetada!