Unearst: uneskõndimisega kaasnev vägivald on levinud

Unearst Tuuliki Hion. Foto: Sille Annuk

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku unehäirete keskuse psühhiaater ja unearst Tuuliki Hion rääkis Postimehele, et somnambulism ja füüsilised vigastused võivad tõepoolest käsikäes käia.

«Somnambulismi näol on tegemist une ja ärkveloleku vahelise seisundiga. Teisisõnu uneskõndimine kuulub unehäirete ärkveletuleku häirete klassi kõrvuti unepaanika ja segasusega ärkamistega. Kõik kolm on unehäired, mis on seotud sügava une staadiumiga,» selgitas Hion.

Seotus sügava unega tähendab seda, et kui just selles unestaadiumis hakkab inimene füüsiliselt tegutsema, ei suuda ta seda enesele teadvustada ega ärkamisjärgselt mäletada.

«Väga iseloomulik on see, et somnambulismi põdev inimene on võimeline uneskõndimise hetkel keerukateks tegevusteks. Kõige lihtsam saab alguse voodis lamades pea tõstmisest ja ringivaatamisest, edasi juba millegi järele käe ulatamise kuni voodist väljumise või voodisse tagasitulemise ja uksest väljumisega. Inimesed võivad selles unestaadiumis viia läbi erinevaid igapäevaseid tegevusi,» kirjeldas Hion.

Selliste uneskõndimiste või uneskäitumiste ühisjooneks on see, et kõik toimub sügavas unes ning hommikul ärgates ei mäleta haige sellest midagi. «Kuna tegu on sügava unega, on inimest selle käitumise ajal ka raske äratada. Inimene ärkab sealt väga vaevaliselt,» märkis Hion.

Uneuurijad ei soovita uneskõndijat häirida või teda puutuda. «Sügavas unes ei pruugi inimene aru saada ja võib hakata vastu kasutades füüsilist jõudu,» räägib Hion.

Ka on juhuseid, kus inimesed võivad hiljem ärganuna kirjeldada mingit fantastilist või igapäevast lugu, mida nad pidid parasjagu tegema. «Uneskõndimise narratiivi mäletamine ei ole reeglipärane ja on pigem harv,» nentis Hion, et tüüpiline somnambulismi-haige ei mäleta oma tegusid.

Lisaks somnambulismile on ka teisi unes käitumisega seotud häireid, millest üks on REM-une käitumishäire. «See on seotud unenägude nägemise unega – uneosaga, millest tüüpiliselt mäletatakse unenägusid. See on häire, mille puhul inimene asub füüsiliselt käituma unenäo nägemise ajal. Reageeritakse unes nähtu peale kuidagi füüsiliselt,» selgitab Hion.

Mõlema unehäire kohta on Hioni sõnul teada, et nii inimene ise, kes haigust põeb, kui temaga koos elavad inimesed on puutunud kokku füüsiliste vigastustega.

«Inimese silmad on avatud ja tõenäoliselt uneskõndija tajub ruumi, kuid ei arvesta takistustega. Võimalik on enese või või teiste vigastamine liikumisel. Tegemist on haigusega, mis häirib elukvaliteeti ja põhjustab tõsiseid probleeme perekondlikesse suhetesse,» rääkis arst.

Uneskõndimisel on Hioni sõnul tüüpiline kulg, mis hakkab pihta lapseeas. «Samasugused somnambulismile omased käitumuslikud ilmingud peaksid olema toimunud ka lapseeas. See haigus võib mingi aeg olla vahepeal ära kadunud ning siis täiskasvanueas uuesti ilmuda. Uneskõndimine on äärmiselt laialt levinud nähtus – lapseea levimus on 2-14 protsenti ning täiskasvanute puhul 2,5 protsenti. Seega on paljusid haigusi, mis jäävad oma levimuselt sellele alla. Haruldaseks uneskõndimist nimetada pigem ei saa,» märkis Hion.