Perearst puutub kokku ka kodus siniseks pekstud patsientidega

Foto: SCANPIX

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi ja Tartu Ülikooli koostöös läbi viidud küsitlus näitas, et enamik pere- ja naistearste ning ka ämmaemandaid on kokku puutunud lähisuhtevägivalla ohvritega. Ent vastava väljaõppe ja ka tugivõrgustiku puudumisel jäädakse abistamisel sageli hätta.

Suurema osa lähisuhtevägivalla ohvritest moodustavad naised. Kõige sagedasemad traumad, mida arstid on naispatsientidel perevägivalla tagajärjel täheldanud, on verevalumid, luumurrud ja torkehaavad, harvemini ka sisemised verejooksud löögi või kukkumise tagajärjel ja katkenud rasedused.

Tartu Ülikooli peremeditsiini õppetooli professor ­Ruth Kalda, kes töötab perearstina osalise koormusega, tõdes, et ka tema patsientide seas on olnud päris mitu perevägivalla ohvrit.

«Üks juhtum oli selline, kus vanemat abielupaari terroriseeris nende narkomaanist pojapoeg. Ta oli vägivaldne, kui talle ei antud raha, et osta aineid, mida ta vajas. Vanaisa oli voodihaige ja vanaema oli kõbus, aga ta ei suutnud tõesti selle täisjõus noore mehe vastu midagi peale hakata. Minu vastuvõtule ta pöörduski, kui oli sõna otseses mõttes siniseks klopitud,» meenutas Kalda.

Perearsti hämmastas toona politsei suhtumine, kelle poole ta ise pöördus – et tegemist oli väikese kogukonnaga, oldi pere probleemidega juba kursis, ent samas öeldi, et ilma ohvri avalduseta ei saa midagi ette võtta. Lõpuks sai ta siiski sotsiaaltöötaja kaudu peret aidata.

Veel tõi Kalda näite olukorrast, mis võib selgitada ka seda, miks arstid alati perevägivalda ei sekku.

«Tegemist oli natuke kontrollimatu patsiendiga. Tema oli olnud elukaaslase suhtes pikemat aega pigem vist vaimselt vägivaldne, aga ma arvan, et ka füüsiliselt, kuigi naine seda mulle ei tunnistanud. Saades teada, et seda teemat on käsitletud, lajatas mees vastuvõtul olles järsku hästi jõuliselt oma kepiga vastu lauda. Hirm hakkas,» tunnistas arst.

Samuti on ta kokku puutunud eakate patsientidega, kelle käsivartel ja roietel on siniseid plekke, mis viitavad võimalikule füüsilisele vägivallale. Kuid raske on selliseid patsiente aidata, kui nad ise seejuures probleemi ei tunnista.

Kui arstide käest uuringus küsiti, milliste vigastuste korral nad ise või nende kolleegid on teatanud juhtunust politseile, siis tulirelva vigastuste puhul vastas jaatavalt pool perearstidest, muudel juhtudel isegi alla poole.

Enamikul juhtudel on vägivalla ohvril soovitatud pöörduda psühholoogi või perenõustaja ning ka politsei ja sotsiaaltöötaja poole. Tegelik pöördumiste arv jääb samas napiks.

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja, sotsioloog Iris Pettai märkis, et Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel ei pöördu viiest lähisuhtevägivalla all kannatavast Euroopa naisest neli abi saamiseks ei meedikute, politseinike ega sotsiaaltöötajate poole, sest nad häbenevad ning pole kindlad, et neid ei süüdistata ega mõisteta hukka. Hukkamõist on sageli tingitud vääruskumustest ja teadmiste puudulikkusest.

Sotsioloog tõdes, et eksiarvamuste tõttu võivad ohvrid jääda väga kõrge riski alla ja koguni kaotada elu. Tema sõnul püsib spetsialistidel sageli ka raske vägivallatsükli puhul illusioon, et saab meest ravida ja partnerid ära lepitada, USAs on aga kokkuleppemenetlus sellises olukorras keelatud, sest on teada, et tegelikult võib vägivald korduda.

Siin tõigi Pettai välja ühe suure murekoha – meie tervishoiutöötajad on lähisuhtevägivalla alal koolitamata. Ka Kalda märkis, et kui naistearstide diplomieelses õppes käsitletakse eraldi seksuaalvägivalda, siis perearstid vajaksid koolitust lähisuhtevägivalla kohta üldiselt, kuid seda praegu peaaegu ei ole.

«Peremeditsiini õppes oleme seoses perekonna teemaga sellest rääkinud, kuid see on üsna põgus – et on olemas selline asi, kuidas see väljendub, kuidas ära tunda. Lastega seotud vägivalla kohta on residentuuris koolitus olemas, aga ega muud väga ole,» tõdes Kalda.

Tema hinnangul tuleks tulevaste arstide kõrval kindlasti koolitada ka perearste, kes juba töötavad.

Samuti oleks Kalda sõnul väga oluline perevägivalla võrgustiku loomine, kus sotsiaaltöötajad, politsei, lastekaitse ja arstid teeksid omavahel tihedalt koostööd. Tartu ülikooli kliinikumi naistearst ja õppejõud  Kai Part lisas, et abi oleks sellestki, kui kohtutes hakataks asitõendina kasutama psühhoterapeudi eksperthinnangut, kui otsesed tõendid vägivalla kohta puuduvad. «Nagu üks psühhoterapeut ütles, et traumajärgseid stressireaktsioone ei saa näidelda.»

Lähedane vägivald

•    Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2013. aastal 86 riigis läbiviidud ülemaailmse uuringu järgi on füüsilist või seksuaalset vägivalda kogenud 35 protsenti naistest.

•    2013. aastal registreeriti Eestis 2752 lähisuhtevägivalla juhtumit (veel aasta tagasi 2231 ja üle-eelmisel aastal 1939 juhtumit). Politseile teatatakse iga päev 25–30 juhtumist, 2013. aastal oli teavitamisi kokku 8124 (2011 oli 5146 teavitamist).

•    92 protsenti vägivallatsejatest olid mehed ja 84 protsenti ohvritest naised. Enamik juhtumitest leiab aset praeguste või endiste abikaasade või elukaaslaste vahel.

•    Füüsiline vägivald moodustab 78 protsenti kõigist perevägivalla juhtumitest. Iga viies on korduvvägivalla juhtum. 2013. aastal toimus 19 perevägivallast tingitud tapmist ja mõrva.

Allikas: Iris Pettai,

Eesti Avatud Ühiskonna Instituut