/nginx/o/2014/10/22/3449263t1h4747.jpg)
Kuidas tunneb end inimene, kellele on tavalise ajaleheloo läbilugemine tõeline katsumus, rääkimata pikemast-tõsisemast kirjatükist? Kes peab loengut lindistama, et seda hiljem üha uuesti kuulata, ja loeb raamatut lõikude kaupa, lastes neist silmadel üle käia kuni viiel korral?
Just sellised võivad olla aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ilmingud täiskasvanul, kui põhjuseks pole just tõeline väsimus. Sekka ka hajameelsus ja unustamine igapäevaelu pisiasjades, samuti kärsitus. Sageli ka riskikäitumine ja sõltuvushäired.
Ehkki oleme harjunud rääkima hüperaktiivsetest lastest, kes ei püsi tundides pudeliski paigal, puudutab see keerulise nimega häire päris paljusid ka täiskasvanueas.
Saksamaa Würzburgi ülikooli psühhiaatriakliiniku professori Klaus-Peter Leschi sõnul varjutavad täiskasvanu ATH ilminguid sageli kaasuvad psüühikahäired.
«Täiskasvanute (kellel lapsena pole häiret diagnoositud – M. L.) puhul on ATH diagnoosimine olnud tõeline väljakutse, kuna varem peeti seda eranditult lapsi ja noorukeid puudutavaks neuroarenguliseks häireks. Kuid aastate jooksul tuvastasid psühhiaatrid, et paljudel täiskasvanutel, kes kuritarvitavad sõltuvusaineid, on tegelikult probleemi all peidus ATH. Ka läbipõlemise puhul tehti kindlaks, et sageli on tegelikuks põhjuseks ATH,» rääkis ta Postimehele antud intervjuus.
Stress teeb asjad hullemaks
Ehkki seisundi ingliskeelne nimetus hõlmab endas ka hüperaktiivsust (ADHD – Attention Deficit and Hyperactivity Disorder ehk tähelepanupuudus- ja hüperaktiivsushäire – M. L.), võib paljudel juhtudel olla tegemist ka ainult tähelepanu puudulikkusega.
Professori kinnitusel sünnib inimene ATHga, põhjused on geneetilised. Erinevaid ATH riskile viitavaid geene on praeguseks leitud umbes 500–1000. Sageli on vähemalt ühel vanemal ATH ning pole üldsegi ebatavaline, et ka mõlemal – tegemist on positiivse paarivalikuga, kus eelistatakse endasarnaseid, sest sel juhul saadakse teineteisest paremini aru isegi siis, kui ei olda oma häirest teadlikud.
Kuigi häire on kaasa sündinud, võivad tugev stress ja sotsiaalne tõrjutus selle märksa hullemaks teha. «Haigust põhjustab alati teistmoodi käitumise tagajärg – kui laps segab koolis õpetajat, päädib see sotsiaalse tõrjutusega, ta muutub ärevaks, tal on kehv enesetaju, tekib depressioon,» rääkis Lesch. Ka enesetappude esinemissagedus on ATHga inimeste seas mitu korda kõrgem.
«Nad on teistsugused ning neil on sageli raskusi sõprade leidmise ja ka stabiilsete suhete säilitamisega. Pered, kes saavad hakkama tugevalt väljendunud ATHga, on väga huvitavad – sageli tülitsevad nad palju, kuid lepivad kergelt ära,» märkis Lesch, lisades, et ka lahutuste protsent on selle häirega inimeste puhul väga kõrge.
Paljud ATHga inimestele omased iseloomujooned kujunevad välja eelkõige sümptomitega hakkama saamiseks. Näiteks võivad keskendumisraskused viia inimese hüperkeskendumiseni mingile ühele asjale, mida ollakse võimeline tegema tundide kaupa.
Kalduvus kokkulepitud kohtumisi unustada ja võtmeid kaotada võib aga muuta inimese hoopis kompulsiivseks – ta hakkab kõike liigselt kontrollima, seab endale väga range päevakava, muutub perfektsionistlikuks korraarmastajaks. Ka kärsitus, kannatlikkuse puudumine areneb sageli välja koos eelnevaga.
«Kui põllumehed võivad aasta aega oma saaki oodata, siis ATHga inimesed on nagu kütid, kes vajavad alati stimulatsiooni,» märkis Lesch.
Samas on ATHga inimeste positiivsemateks joonteks avatus ning huvi kõige uue ja põneva vastu, samuti kõrge loomingulisuse tase, positiivsus ja emotsionaalsus.
«Me näeme neid jooni näiteks paljude komöödianäitlejate, poliitikute, sõjareporterite ja teadlaste puhul. Loomingulisus, kõrge pingetaluvus, pidev vaimustumine uute leidude üle. Paljudel neist võivad olla teatud omadused, mis on osa ATH spektrist,» rääkis professor.
Tablettravi mõjub hästi
Lesch märkis, et kui inimene teab, milliseid oma eripäradest ta saab kasutada ressurssidena, saab ta sageli paremini hakkama ka oma puudujääkidega.
«ATH ei ole häire a priori – see on hulk iseloomujooni, mis on olulised meie ellujäämiseks,» rääkis professor. Tema sõnul on immigrantide ühiskondades, nagu Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, ATH esinemissagedus kõrgem kui mujal, sest sellele häirele omaste iseloomujoontega inimesed kipuvad ka rohkem n-ö piire nihutama.
ATH ravi on Leschi sõnul sama keeruline nagu diagnoos. Ta rõhutas, et kindlasti peab see alati olema kompleksne ravi, mis hõlmab endas kombinatsiooni tablettravist ja häirespetsiifilisest käitumisteraapiast või psühhoteraapiast; täiskasvanute puhul ka nõustamist ja psühhoharidust. Tablettravi on professori sõnul väga efektiivne. Stimulandid nagu metüülfenidaat (Ritalin) hakkavad toimima juba mõne minuti kuni poole tunniga ja keskendumisvõime paraneb kohe. Samuti võimaldab tablettravi inimesel õppida oma häirega paremini hakkama saama.
«Mõnel juhul on ilma ravimita võimatu alustada ka teraapiat, sest inimese tähelepanuvõime on lihtsalt niivõrd piiratud. Ravimitega leevendatakse sümptomeid ja siis saab käitumisteraapiaga edasi minna,» selgitas professor.
Samas võib tablettraviga Leschi sõnul kaasneda huvitav probleem, kui inimene on ATHga terve elu elanud ja tema lähedased on sellega juba harjunud.
«Näiteks kui inimene alustab raviga alles 35–40-aastaselt, siis ta muutub: hüperaktiivsus väheneb, võime kiiresti otsuseid langetada väheneb. Inimene suudab paremini keskenduda, kuid lähedased ütlevad, et sa oled muutunud, sa ei ole enam see inimene, kes sa olid enne! Sa ei ole enam nii särav!» märkis saksa teadlane.
Just see saab täiskasvanu puhul sageli põhjuseks, miks ta lõpetab tablettravi. Kuid ravi ajal on inimene tavaliselt õppinud oma ressursse paremini tundma, saanud selgema pildi oma isiksusest ja mõistab oma puudujääkide põhjuseid. See kõik võimaldab tal edaspidi varasemast paremini toime tulla.
ATH puhul kasutatavad ravimid töötavad Leschi sõnul haiguse sümptomite, mitte põhjusega, sest põhjus on geneetilistele leidudele tuginedes väga kompleksne. Ravimid mõjutavad dopamiinisüsteemi ajus. Dopamiin on üks neurotransmitteritest ehk virgatsainetest, mis reguleerivad aktiivsuse taset, tähelepanu ja rahulduse saamisega seotud käitumist.
«See on ka põhjus, miks sõltuvusainete kuritarvitamine on nende seas levinud – nikotiin, amfetamiin, kokaiin mõjutavad dopamiinisüsteemi ajus. Ja metüülfenidaat on samuti amfetamiinisarnase stimulandi nõrk vorm,» rääkis professor.
Stimulantravi ohutus on tekitanud palju küsimusi, eriti laste puhul. Ent Lesch on selle koha pealt väga konkreetne.
«See on teatud määral vahetuskaup: kas tahetakse, et laps ebaõnnestub elus või et temast võiks saada näiteks edukas teadlane? Sest kujutlege kõiki raskekujulise ATH tagajärgi, nagu suurenenud impulsiivsus, seadusega pahuksisse sattumine, liiklusreeglite rikkumine – see on risk, mis võetakse, kui tehakse otsus, et ei, ma ei taha lapsele rohtu anda. Ja mida hiljem ravi alustatakse, seda suurem risk, et laps ei naase normaalse elu juurde,» lausus ta.
Õpetussõnad patsientidele
Lesch tõdes, et kõigil ravimitel on kõrvaltoimeid, kuid plussid kaaluvad need siiski üles. «Ma olen näinud patsiente, kellel ei ole mingeid pikaajalisi kõrvaltoimeid. Isegi mitte 20 aasta jooksul,» ütles ta. «Sageli õpivad patsiendid ravimit ka paremini doseerima. Näiteks suurendavad ravimiannust, kui neil seisab ees väga raske ja pingutust nõudev ülesanne, ning puhkusel olles vähendavad annust või jätavad ravimi üldse võtmata.»
Kõige tähtsam, mida professor oma patsientidele õpetada püüab, on aga see, et nad uuriks ise võimalikult palju oma häire kohta ja õpiks seda kontrollima, selmet lasta häirel enda üle võimust võtta.
Professor Lesch viibis septembris käitumis-, sotsiaal- ja terviseteaduste doktorikooli kutsel Tartu Ülikoolis ning pidas loengu aktiivsus- ja tähelepanuhäire geneetiliste uuringute uuematest arengutest. Ta on aastaid uurinud aju serotoniinisüsteemi tähendust psühhiaatriliste haiguste tekkes ning on praegu maailmas juhtiv täiskasvanuea aktiivsus- ja tähelepanuhäire uurija.
KOMMENTAAR
Tartu ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro:
Professor Lesch kirjeldas paljude juhtivate aktiivsus-tähelepanuhäire geneetika ja neurobioloogia uurijate töö hetkeseisu ja rõhutas eriti mõnd näidet, mis on muutnud arusaamist sellest, milline on häire bioloogiline olemus. Häire bioloogilise olemuse parem mõistmine võimaldab edaspidi avardada ravivõimaluste valikut ja saada paremaid ravitulemusi.
Ravimite loomisega Eestis ei tegelda, kuid aktiivsus- ja tähelepanuhäire uurimisega tegeldakse ja seetõttu on kuulajatel otsest kasu uuemate tulemuste teadmisest. Samuti aitab nende teadmiste levitamine teadvustada häirega seotud muresid, eriti täiskasvanute hulgas.
Oluline on ka see, et häire tunnused esinevad ja segavad võimetekohaste tulemusteni jõudmist ka paljudel sellistel lastel, kellel terviklikku kliinilist pilti ei ole – selliste individuaalsete erinevuste arvessevõtmine nii koolis kui töökohal aitab inimeste potentsiaali ära kasutada.
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire
• Sarnaselt teiste Euroopa riikidega võib ATH levimus Eesti laste-noorukite hulgas olla hinnanguliselt 4–5 protsenti. Umbes kolmandikul kuni pooltel ATHga lastest jäävad sümptomid vähemalt osaliselt püsima ka täiskasvanueas.
• Kõigil diagnoositud ATHga täiskasvanutel ei ole tingimata olulisi toimetulekuraskusi – häire ilmingud võivad olla ka üsna heas kompensatsioonis.
• Psühhiaatri poole tasub pöörduda puhkudel, kui inimene ATH sümptomite tõttu oma töö ja/või eraeluliste ülesannetega enam toime ei tule.
• ATH diagnoos põhineb patsiendi arenguloo ning tema vahetu käitumise ja suhtlemise uurimisel, abiks on psühholoogiliste uuringute ja lapsepõlves ka logopeedilise/eripedagoogilise hindamiste tulemused.
• Eestis registreeritud ravimitest kasutatakse ka täiskasvanute ATH raviks atomoksetiini, kuid mitmel pool mujal on üsna laialdaselt kasutusel ka metüülfenidaat. Ravimid parandavad ATHga patsientidel keskendumisvõimet ning vähendavad impulsiivset ja mõtlematut reageerimist.
• Lastel on ATH ravimid soodustusega, täiskasvanutel seni mitte. Küll aga on Eestis juba käimas arutelu ATH ravimite soodustuse laiendamise vajalikkuse ja võimalikkuse üle.
Allikas: Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku arst-õppejõud ja psühhiaater Madis Parksepp
ATHga täiskasvanutel võivad avalduda raskused oma sotsiaalse rolli täitmisega:
Allikas: Jüri Liivamägi, «Aktiivsus-tähelepanuhäire täiskasvanueas», Eesti Arst 2008; 87(7−8):555−560
/nginx/o/2014/12/12/3601955t1hb0af.jpg)