Trennid liiguvad aina enam spordiklubist välja

Tähtis on olla omanäoline: Arigato spordiklubi kuum-jooga on näide turuniši nutikast ärakasutamisest. Foto: Liis Treimann

Uutest treeningutest tekitavad enim põnevust kuumas ruumis tehtav jooga, Crossfit ning street workout ehk tänavatreeningud, kuid populaarsust koguvad ka hommikutreeningud ja kontoritöötajate lõunapausitrennid.

Fitnessisportlane ja treener Egle Eller-Nabi on Eestis aastatega populaarseks saanud LesMillsi treeningute suur fänn, kuid väga avatud ka kõige uue ja põneva suhtes. Tema lemmikuks on treeningud, mis pakuvad suurt koormust ja intensiivsust, ning hiljuti hakkas talle külge ka joogapisik. Täpsemini öeldes avastas Egle endale hot-jooga, mida tehakse seni Eesti ainsas 40-kraadises spetsiaalses rühmatreeningu ruumis Arigato spordiklubis Tallinnas.

«Jooga eeldab painduvust. Soe ja niiskus teevad keha kiirelt lahti ja muudavad kogu treeningu nauditavamaks,» selgitab Eller-Nabi. «Ei kujuta enam ettegi, et võiksin kuuma jooga asemel tavalist harrastada.»

Et tegemist on treeninguga kehale ja vaimule, on selle juures oluline ka ettevalmistusaeg. «See pole trenn, kuhu tuled kohale ja hakkad kohe pihta,» ütleb Arigato ja CitySpa spordijuht Sven Idarand. «Treeningsaali võiks saabuda umbes kümme minutit varem, et jõuaks enne treeninguga alustamist lamada ja ruumi temperatuuriga kohaneda. Ka pärast tunni lõppu ei tohiks kohe välja tormata, vaid rahulikult maha jahtuda ja alles siis jahedamatesse ruumidesse minna.»

Eller-Nabi sõnul on soojas ja niiskes hingata raskem, liikuda  aga kergem: «See sunnibki keskenduma rohkem hingamisele, mis on jooga üks olulisemaid elemente. Hämar ja hubane saal annab keskendumiseks veelgi parema tunde, sest teisi ei näe ja tekib tunne, et teed trenni üksi.»

Hommiku- ja lõunatrennid

Idarand toob uue trendina välja nn hommikutrennid. «Olenevalt spordiklubist pakutakse tavaliselt varahommikuks mõnda Eestis juba populaarseks saanud Les Millsi rühmatreeningut või joogat,» räägib ta. «Klubides tegeldakse järjest enam spetsiaalsete hommikutreeningute väljatöötamisega, mis võtavad arvesse just keha hommikust eripära – sel ajal sobib rahulik võimlemine, mis väldib liigset koormust lülisambale.»

Eller-Nabi sõnul mahuvad hommikutrennide kõrvale ka lõunapausitrennid, mida põhiliselt kontoriinimesed oma töökoha lähedal asuvas fitnessiklubis üha julgemalt harrastamas käivad. Aga leidub neidki, kes ka töö juures trennitegemiseks koha ja aja leiavad.

«Fitnessiklubide võrgustik hakkab Eestis juba välja kujunema,  ja et siia veel konkurentsi juurde tekitada, peab suutma eristuda,» mainib Idarand. «Osa treeninguid liigub spordiklubidest eemale n-ö rustikaalsemasse keskkonda, kus treeningvahenditena kasutatakse esemeid, mis parasjagu kätte satuvad. Klassikaline spordiklubi koos jõusaali kardiopargi ja vabade raskuste, spinningutrennide ja rühmatreeningutega jääb ikka alles, kuid selle kõrvale hakkab tekkima alternatiivseid sportimiskohti.»

Crossfit ja street workout

Üks uus tulija Eestis on Crossfit. «Selle treeninguga vastandutakse klassikalisele spordisaalile, näiteks inglise keeles ei nimetata treeningsaali siis mitte gym’iks, vaid box’iks,» selgitab Idarand. «Ruumis ei ole midagi ülepingutatult ilusat – trenn ise on muutunud olulisemaks kui koht, kus seda tehakse. Seega usun, et spetsialiseerumist tuleb rohkem, sest suured ja menukad spordiklubid ei paku kõigile  alati seda, mida nad otsivad. Ikka leidub neid, kes sinna ei sobi, kes tahavad saada midagi teistmoodi või otsivad näiteks personaalsemat lähenemist.»

Eller-Nabi, kes on ka ise suur Crossfiti fänn, leiab, et just väiksemad treeningrühmad ja isiklikum lähenemine on see, mida paljud kliendid otsivad ning mis annab võimaluse konkurentsi tihendada. «Juurde võiks tekkida välispordiväljakuid või jõulinnakuid. Et need moodustaksid terviseradadega koos toimiva terviku – sest individuaalne trenn on juba ammu populaarseks muutunud. Üha rohkem inimesi armastab liikuda.»

Jõulinnakutes street workout’i, eesti keeli tänavatreeninguga tegelejad pole ka juba ammu enam harv nähtus. «Ma arvan, et see on vaid aja küsimus, millal keegi jõuab sellest ägeda üldrahvaliku treeningu välja kasvatada ja treeningrühmi moodustada,» mainib Idarand.

Praegu veel internetis elutsev getosport kogub liikmeid Facebookis ja levib n-ö inimeselt inimesele. Organiseeritud klubitegevus ehk ei sobigi nii puhast emotsiooni pakkuvale trennile?

Tänavatrenni ei pea raha investeerima

Tänavatreenija Rando Saar, kes veab Facebookis kommuuni Bar Brothers Estonia, ütleb, et street workout on atraktiivne, sest sellesse ei pea midagi investeerima – ainult tahtejõudu ja pühendumust. «Kuna vaja läheb ainult oma keha raskust, saab seda trenni teha kõikjal – tänaval, toas, isegi peatuses bussi oodates,» lisab ta.

Street workout’i baasharjutused on lõuatõmbed, kätekõverdused, rööbaspuudel kehatõsted, kükid, istesse tõusud. «Enamik inimesi ei suuda isegi tavalist lõuatõmmet sooritada. Kui aga näed juba kedagi torude peal trikke sooritamas – mida tundub esiti võimatu järele teha –, hakkab see ligi tõmbama.»

Teine Facebookis tegutsev tänavatreeningule innustav grupp Street Workout Estonia korraldab juba praegu Tallinna Ülikoolis kord nädalas treeninguid. Saare sõnul on tõenäosus, et see treening jõuab ametliku klubini, väga suur, sest populaarsus ja tegijate hulk kasvab iga päevaga.

Ka Eller-Nabi ja Idarand nõustuvad, et lisaks spordiklubidele võiks rohkem väljas treenida – muidugi kui ilm lubab. «Rannatrennid, pargitrennid jms on mujal maailmas väga populaarsed. Saadakse kokku sel päeval, sel kellaajal selles kohas ning tehakse koos trenni,» ütleb Eller-Nabi.

Mis tahes trenniga ka tegu poleks, peab esimest korda tulija saama Eller-Nabi sõnul positiivse elamuse osaliseks. «Treener peab pingutama, et uus inimene tunneks end pärast trenni paremini kui varem, tahaks uuesti tulla ning jääda ka edaspidi trenni külastama. Kui esimene kogemus on halb, võib minna vastupidi ehk inimene ei taha enam pikka aega trennitegemist proovidagi.»