Tsöliaakiasse haigestumise sagenemine hämmastab teadlasi

FOTO: SCANPIX

Kaks värsket uuringut näitavad, et tsöliaakia ehk teraviljavalgu gluteeni talumatuse teke ei sõltu sellest, kui varakult laps sellega kokku puutub. Haiguse sagenemise põhjused jäävad teadlaste jaoks endiselt mõistatuseks.

Ühes Itaalia uuringus vaadeldi, kas tsöliaakia väljakujunemist võib mõjutada vanus, mil laps gluteeni tarbima hakkab. Selle kontrollimiseks võtsid nad vaatluse alla vastsündinud, kes ei saanud esimese aasta jooksul üldse gluteeni. Nii selgus, et pikemas perspektiivis ei avaldanud see tsöliaakia väljakujunemisele mingit mõju. Mõnel juhul see küll lükkas haiguse algust veidi edasi, kuid ei takistanud selle teket, kirjutab Time.

Teine uuring hõlmas 1000 last, kellele anti juba rinnaga toitmise ajal väikestes kogustes gluteeni, et vaadata, kas nende puhul, kel oli geneetiline eelsoodumus tsöliaakia tekkeks, soodustab see gluteenitalumatuse väljakujunemist. Taas selgus, et sellist seost ei ole.

Mis on gluteenis sellist, mis paneb inimesi valust piinlema? Kuidas saab leiva söömine, mida on tehtud sajandeid, olla mõnede inimeste jaoks niivõrd problemaatiline? See on küsimus, millele teadlased püüavad aktiivselt vastust leida.

Rochesteri Mayo kliiniku meditsiiniprofessor ja gastroenteroloog Joseph A. Murray on uurinud gluteeni üle 20 aasta ning tema ajakirjas Gastroenterology avaldatud uuringu järgi esineb tsöliaakiat tänapäeval neli korda sagedamini kui 50 aastat tagasi. Kuigi nii inimeste teadlikkus kui ka testimismeetodid on märkimisväärselt paranenud, ei saa seda tõusu Murray hinnangul vaid selle arvele lugeda.

Tsöliaakia all kannatab umbes 1 protsent ameeriklastest ja ehkki haigusel on tugev geneetiline komponent, ei teata siiski täpselt, miks mõnedel inimestel kujuneb see välja ja teistel mitte. See näib tabavat igas vanuses inimesi, isegi, kui nad on söönud nisu aastakümneid. Ning USA statistika järgi ei saa haigestumise tõusu seostada suurenenud tarbimisega, sest nisu tarbimine ei ole suurenenud.

Nii et pigem peab see olema midagi muud. Erinevate teooriate järgi võib asi olla keisrilõikega sünnitamises, antibiootikumide ületarbimises ja liigses hügieenis.

Ent võimalik, et midagi on muutunud ka nisu enda puhul. Murray sõnul ei ole nisuseeme kuigi palju muutunud, küll on aga muutunud viis, kuidas me nisu töötleme ja sellest tooteid valmistame. «On tehtud mõned väiksed uuringud vanade leiva valmistamisviiside kohta, mis on näidanud, et see ei põhjusta nii tugevat immuunvastust kui kaasaegne leiva valmistusviis,» märkis Murray.

Ühes väikses 2007. aasta uuringus leiti, et hapendatud leib, mille valmistamisel on taina hapendamiseks kasutatud bakterit, elimineerib gluteeni. Ent enne, kui tõsise gluteenitalumatuse käes kannatavad inimesed võiksid täie kindlusega sellist leiba süüa, oleks vaja põhjalikumaid uuringud.

Tsöliaakiauuringute keskuse juht dr. Alessio Fasano, kes juhtis ülalmainitud imikute gluteeniuuringut, märkis, et ilmselt on meie keskkonnas midagi muud, mis tingib nii tugeva immuunvastuse gluteenile, kui see pole gluteen ise. Tema hinnangul võib asi olla näiteks selles, kuidas meie kaasaegne, ülitöödeldud toit on mõjutanud meie seedeelundkonna baktereite kooslust. «Need bakterid söövad kõike, mida meie sööme. Meie elustiil on radikaalselt muutunud, eriti see, kuidas me sööme. See on muutunud liiga kiiresti, et meie geenid jõuaksid muutusega kohaneda.»

Oma järgmises uuringus loodab Fasano uurida laste mikrobioomi, jälgides neid alates sünnist, et leida märke, mis ennustavad gluteenitalumatuse geenide aktiveerumist. Tema lootus seisneb selles, et probiootilise või prebiootilise sekkumise abil oleks siis võimalik seedeelundkonda gluteeni suhtes sõbralikumaks muuta.

Populaarne