Peretohtritel lasub oluline roll ravis

Perearst ja professor Ruth Kalda teab, et pühendumine patsiendile on arstitöös oluline. Foto: Lauri Kulpsoo

Kõik Eesti perearstid on saanud kvaliteetse väljaõppe – ravi tulemuslikkus sõltub juba arsti enda pühendumusest ja koostööst patsiendiga, selgitab Eesti arste koolitav professor Ruth Kalda.

Kui patsient arsti juurest vastust, diagnoosi või abi ei saa, kujuneb temas arvamus, et küllap peab pöörduma «targema» tohtri poole – kas Eestis üldse on rumalaid arste?

Ütleks pigem, et iga kingsepp jääb oma liistude juurde. Meil on Eestis arstidele ligi 35 eriala, igaüks neist oma väljaõppe ja pädevusega. Perearsti pädevusse kuuluvad kõik elanikkonna hulgas esinevad sagedasemad haigused.

Sagedamini esinevate haiguste üldhulk polegi teab kui suur – kui näiteks haiguste klassifikatsioonis esineb tuhatkond erinevat diagnoosi ja haigusseisundit, siis nendest sagedamini esinevaid on kokku umbes sada. Need sada aga moodustavad omakorda 80 protsenti kõikidest juhtudest, millega inimesed arsti poole pöörduvad.

Perearsti ülesanne on ära tunda need seisundid, mil ta vajab spetsialisti abi ja nõu kas haiguse täpsemaks diagnoosimiseks või edasise ravi määramiseks. Eesmärk on ju patsiendile pakkuda võimalikult parimat arstiabi ja selle eesmärgi jaoks tehakse koostööd väga paljude spetsialistidega.

See on raviprotsessi loomulik osa. Samal ajal võib esineda ka, et kitsalt spetsialiseerunud eriarst ei mäleta enam «tavaliste» haiguste ravivõtteid.

Mul oli kunagi praktikal üks noor arst, kes oli saanud enamiku oma väljaõppest Tartu Ülikooli kliinikumis, kuhu saadetakse patsiendid, kes vajavad tõsisemat sekkumist ja ravi. Kui minu vastuvõtule pöördus patsient, kel oli jalavalu ja kes vajas lihtsalt nõuandeid jalanõude valiku, lihtsate eneseabivõtete ja võimlemisharjutuste kohta, ütles ta mulle, et mäletab täpselt, kuidas taolist, aga hoopis raskemalt väljendunud probleemi haiglas opereeriti, aga mida peale operatsiooni saaks ja võiks veel patsiendile soovitada, seda ta ei tea.

Meie meditsiinisüsteem eeldab, et alustuseks tuleb tervisemurega pöörduda perearsti poole, kus tihti tegeleb hoopis pereõde, kuigi paljude patsientide arvates on see aja raiskamine ja võiks kohe erialaspetsialisti poole pöörduda. Kuidas asja sisu lühidalt selgitada?

Kuidas patsient ära tunneb, millise spetsialisti juurde neist 40st peaks pöörduma, kui tal on näiteks kõhuvalu? Kõhuvalu põhjuseks võib olla vähemalt 30 haigust või seisundit, mida võivad ravida viis-kuus erinevat eriarsti. Kust ta peale hakkaks, eriti kui arvestada, et igale eriarstile on järjekorrad?

Aja raiskamine on see, kui näiteks pärast gastroenteroloogile ühe kuu ootamist selgub, et kõhuvalu ei ole seotud seedetraktiga ja ta peab minema mõne teise eriarsti juurde ja veel kord kuu või paar ootama. Perearst on just see arst, kes määratleb ära kõhuvalu oletatava põhjuse, teeb ära esmased analüüsid ja uuringud ning kui tegemist on haigusega, mis kuulub tema pädevusse, siis alustab ka ravi. Kui mitte, suunab juba vastava eriala arsti juurde, vajadusel ka kiirkorras.

Õest alustatakse neil juhtudel, kui probleemile oskab tema lahenduse leida. Mõnel juhul on tema kogemused palju paremad kui arstil, sest õe valdkonda kuuluvaid protseduure ja tegevusi ei pruugigi arst osata – ta pole neid kas õppinud või on need ununud sel põhjusel, et ta nendega ei tegele.

Kui trammijuhiks saab kuue kuuga ja juuksuriks pooleteise aastaga, siis perearstiks ...?

Kokku üheksa aastaga. Ehk et arstiõpe enne üldarsti diplomi saamist kestab kuus aastat ja siis veel erialane väljaõpe kolm aastat juurde. Nii et õppida tuleb päris pikalt.

Kõige noorem vanus, kus perearstid saavad päriselt oma erialal tööle hakata, eeldusel, et ülikooli on mindud kohe pärast gümnaasiumi, on umbes 30-aastasena. Selles vanuses on näiteks trammijuhid ja juuksurid töötanud juba seitse-kaheksa aastat ja endale mitu aastat II pensionisammast kogunud.

Kui võrrelda perearsti ja üldse arsti kutset näiteks teiste oluliste kutsetega ühiskonnas – õpetaja, kohtunik, kokk –, siis mille poolest need õppeprotsessid ja sisu erinevad üksteisest?

Esmalt pikkuse poolest. Arsti väljaõpe sõltuvalt erialast on keskmiselt 9–11 aastat, mõnikord ka rohkem, sest paljud arstid omandavad veel lisaks teaduskraadi. Ja tegelikult õpitakse veel pikemalt, sest eriala omandamine on alles õpingute algus.

Kõige kestvam on erialase pädevuse säilitamine, see kestab terve elu. Meditsiin ju muutub pidevalt, kõigega tuleb kursis olla. Arstidel ongi kohustus käia igal aastal vähemalt 60 tundi erialastel koolitustel.

Ka õppe sisu on kõikidel teie nimetatud elukutsetel (arst, kokk, õpetaja ja kohtunik) erinev. Kuigi jah, perearst peab tundma mõnel määral ka seadusi, eriti mis puudutab tervishoiu korraldust, erinevaid tööalaseid regulatsioone, õigusi ja kohustusi. Samuti on ta teatud määral patsiendi õpetaja, nõuandja ja suunaja tema tervisega seonduvas.

Arstide kokakunstioskuste kohta ei oska ma üldistada, eks see sõltub persoonist. Mina isiklikult aga mäletan, et õppisime omal ajal seda, kuidas väikelapse toitu, putrusid ja tummisid valmistada. Arstid teavad ka väga hästi, millised on tervisele kasulikud toidud ja millised mitte.

Loogika justkui ütleb, et arstiks lähevad õppima tõesti vaid kutsega inimesed, kes on kogu hingega pühendunud, aga ometi on arstitöö kvaliteedi ümber keerlemas palju rahulolematust ja müüte. Milles asi?

Rahulolematus, negatiivsed kogemused on need, mis leiavad palju enam kajastamist kui positiivsed kogemused. Arstid tegelikult aitavad ja päästavad oma igapäevatööga tuhandeid inimesi ja elusid, sellest aga väga palju ei räägita, sest see on norm – loomulik ja igapäevane.

Kui juhtub midagi, mis sellest normist kõrvale kaldub, räägitakse ja kirjutatakse sellest ja seda elatakse läbi sadu kordi. Jah, tõepoolest juhtub ka vigu, seda seetõttu, et haiguskulg on sageli ettearvamatu, inimese organism reageerib tavapäratul viisil, mida pole osatud ette näha, ja vahel ka arsti kui tavalise inimese loomuliku ekslikkuse tõttu.

Kuna elu ja tervis on kallimad, mis inimestel olemas on, siis vigasid loetakse palju hoolikamalt kui neid juhte, kus kõik on hästi. Tegelikult, kui vaadata iga-aastaseid elanikkonna küsitlusi, selgub, et enamik inimesi (ligi 90 protsenti), kes arsti külastavad, on arstiabiga rahul. Ega selline rahuolematuse võimendamine ja sageli ka tendentslik käsitlus meedias arstide vastu usaldustunnet just suurenda. Aga arstid teevad oma tööd vaatamata müütidele ikka edasi, sest nad on reeglina pühendunud ja oma patsientide eest väljas. Vahel ka nii, et oma isiklik elu jääb tagaplaanile.

Kui olin haiglas, küsiti minu käest, kas kanüüli võiks panna praktikant. Pärast lühikest mõttepausi olin nõus, sest no kuidas ta siis ikka õpib. Aga samas oli hirm ka veidi. Millistele sammastele arstipraktika tervikuna õigupoolest toetub?

Kuna arsti eriala nõuab palju praktilisi oskusi, peab ka väljaõpe olema praktiline. Oleks päris kole lugu, kui kanüüli saaks arst panna alles siis, kui ta peab üksi ja iseseisvalt tööle hakkama ja enam polegi kedagi, kelle käest küsida.

Igal praktikandil on alati oma kogenud juhendaja, kelle valvsa pilgu all tegevusi õpitakse ja sooritatakse. Kui praktikant vajab abi, on kohe olemas kogenud spetsialist, kes tegevuse üle võtab.

Nii et arstipraktika tugisambad on arst-õppejõud, eriala kogenud spetsialistid, vanemad kolleegid, kes oma igapäevase arstitöö kõrvalt ka noori kolleege juhendavad ja õpetavad. Nii see eriala omandamine käib – korduv harjutamine teeb lõpuks meistriks, ja siis saab juba ise järgmisi üliõpilasi juhendada.  

Kuidas saaksin patsiendina olla veendunud, et olen endale valinud kõige parema haridusega ja pühendunud arsti?

Arstiharidus on kõigil Eestis õppinud arstidel samasugune, kõik on nad lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Usun, et Tartu Ülikoolis saadav arstiharidus on hea tasemega, seda on korduvalt hinnanud ka väliseksperdid ja rahule jäänud. Edaspidine sõltub juba tõesti arstist – kui palju ta ise püüab pidevalt areneda ja uusi teadmisi omandada.

Kuidas sellest aru saada, kas arst on pühendunud? See on pigem tunnetuse küsimus kui et mingi konkreetne teadmiste test, mis selle veendumuse saaks anda. Kui arsti ja patsiendi vastastikune koostöö sujub, tunnete, et arst on teist huvitatud, püüab teie jaoks antud hetkel parimat, siis see ongi pühendumus.

Samas, igasugune koostöö sujub paremini, kui sellest võtavad aktiivselt osa mõlemad osapooled. Ega patsiendi tervise eest ei lasu vastutus ainult arstil, ka patsiendil on selles teatud roll täita.