Pereõde täiendab perearsti tööd

Kristi Puusepp. Foto: PP

Meie kaasaegne peremeditsiin esitab kõrged nõudmised nii arstile kui õele. Paljude perearstide juures on avatud juba pereõe iseseisev vastuvõtt. Pereõdede teadmised ja oskused, võimalused olla kursis ajakohaste teadusseisukohtadega ning kaasaegsed tehnoloogilised vahendid võimaldavad palju suuremal määral olla patsiendile abiks tema terviseprobleemidele lahenduste leidmisel ja nõustamisel, kui see oli aastaid tagasi.

Aja raiskamise asemel on see pigem ajavõit – nii patsiendile, arstile kui õele. Kui patsient vajab abi, mida saab ja oskab talle anda õde, peaks seda võimalust kasutama. Kui patsient vajab arstiabi, siis seda ta kindlasti ka saab – ka siis, kui ta on registreerinud õe vastuvõtule. Õe õpe on rakenduskõrghariduslik õpe kestusega kolm ja pool aastat. Selleks et omandada eriõe – terviseõe – eriala ehk spetsialiteet, tuleb diplomeeritud õel läbida veel lisaks täiskoormusel üheaastane õpe tervishoiu kõrgkoolis.

Eriõe õppe eesmärk on suurendada õe iseseisvat otsustuspädevust. Nii keskendutakse ühele kindlale valitud valdkonnale (terviseõendusele, kliinilisele õendusele, intensiivõendusele või vaimse tervise õendusele) ning omandatakse vastava valdkonna süvendatud teadmised ja oskused.

Muidugi kaasneb suurema iseseisvusega kohe ka suurem vastutus. Õppekava on selliselt koostatud, et teooria koos praktikaga meie praktikabaasides toetab selle kujunemist. Siiski ei peaks arvama, et õed hakkavad arstitööd tegema ehk diagnoosima ja ravi määrama. Õed saavad aga võtta osa ülesannetest enda kanda, et arstil jääks rohkem aega analüüsida uuringu tulemusi, diagnoosida ja määrata ravi.

Pereõde on oma ettevalmistuselt valmis patsienti nõustama ja õpetama tervisprobleemidega toime tulema. Samuti on osa pereõdedest läbinud lisaks täiendava farmakoloogiakursuse, mis on andnud neile piiratud retseptikirjutamise õiguse. See puudutab korduvretseptide kirjutamise õigust.

Näiteks ei peaks teatud krooniliste haigustega patsient ravimi lõppemisel panema aega perearstile, vaid saab retsepti oma pereõe käest. Samuti oskab pereõde jälgida patsiendi tervislikku seisundit ja vajadusel suunab patsiendi arsti vastuvõtule.

Seega ei jää arstiabi vajajad sellest ilma. Teades, kui hõivatud perearstid on, jätab see võimaluse keskenduda nendele tegevustele ja patsientidele, kes vajavad arsti pädevust – diagnoosi ja ravi määramist.