Eesti arstid harrastavad meditsiiniturismi

Pandžablasest patsient nabasonga opereerimist ootamas.

FOTO: Erakogu

Viimase viie aasta jooksul ühelt missioonilt teisele rännanud kirurg nimetab oma «hobi» meditsiiniturismiks, mis pakub muuhulgas vaheldust Eesti töörutiinile.

Põhja-Eesti regionnaal­haigla anesteesiakeskuse juhataja-ülemarst Kristjan Kalling operatsiooni eel vaheseina ehitamas.

FOTO: Erakogu

Arst-residendid Sandra Teppo ja Mariliis Rauk lõunat ootamas.

FOTO: Erakogu

«Võimalik, et ongi kaht tüüpi arste – need, kes käivad ühel missioonil ära ning leiavad, et see pole neile, ja teised, kes jäävadki käima,» räägib Indiast kahenädalaselt humanitaarmissioonilt naasnud Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) üld- ja onkokirurgia keskuse juhataja-ülem­arst Jüri Teras.

Varem Ghanas, Gambias ja Mongoolias ning kahel korral Indias käinud mehe sõnul saavad arstid missioonil osalemisega võimaluse end ametialaselt heas mõttes šokeerida.

«Oleme siin Eestis omajagu ära hellitatud. Võib öelda, et siin (PERHis – R. V.) asub kui mitte maailma, siis Euroopa üks paremini varustatud haiglaid,» loob Teras kontrasti humanitaarmissioonide sihtriikide ja Eesti vahel.

Seevastu maailma suurima rahvaarvuga riigis Indias, kus rahvusvaheline meeskond tegi Punjabi osariigis kaheksal lõikuspäeval kokku 70 operatsiooni, olid töötingimused tavainimesele üsna kujuteldamatud.

«Kogu meditsiiniline olme ehk ruumid ja majad tervikuna on nende riikide humanitaarmissioonide piirkonnas sellised, kus aktiivset kirurgiat ei ole tehtud. Sellises kohas töötamine eeldab oskust ise oma töökeskkond käepäraseks muuta, vajadusel ka improviseerida,» lausub kirurg.

Piltlikult öeldes nägi arstide töö neil päevil välja kui liinitöölisel tsehhis. «Ühte suurde ruumi paigutati kõrvuti kolm operatsioonilauda. Ühe lõikuse lõppedes alustasime järgmisega,» kirjeldab Teras, millise tempoga piiratud ajast viimast võeti.

Seega oli töötempo oluliselt intensiivsem kui Eestis. «Minu eelmisel India missioonil tegime kohalike poole aasta töö ära kahe nädalaga. Eks seetõttu missioone vastu võetaksegi – neil pole kas kirurgi kohapeal või on kirurgilise teenuse kättesaadavus väga kehv,» märgib ta.

Lokkav lohakus

Sageli napib humanitaarmissiooni sihtriigi haiglas ka piisaval hulgal ja pädevusega tööjõudu. Kohalike töötajate seas on levinud aga lohakus ja minnalaskmismeeleolu.

Näiteks mõõdeti tänavu ühel patsiendil operatsioonilaual väga kõrge vererõhk. Õe märkmete järgi olid sama patsiendi näitajad pärast lõikust jälgimispalatis igati normis – võinuks koguni öelda, et tervemat meest maailmas polegi.

«Kui haige pulssi mõõtsin, selgus hoopis vastupidine – pulss oli jälle taevas. Õed pulssi ei mõõtnudki, vaid panid kirja selle, mis näiks rahuldavana,» kirjeldab Teras.

Ka üllatusteks peab valmis olema ja nendega puutuvad missioonil olijad sageli kokku. Kuna haigetega suhtlemine käib valdavalt tõlkide vahendusel, on vajaliku info vahetamine raskendatud. Korduvalt on selgunud, et mõned varasemad patsiendi peal diagnostikas või ravis tehtud otsused ei ole alati olnud kõige adekvaatsemad.

«Ükski operatsioon ei ole küll pooleli jäänud, kuid tagantjärele on tulnud nentida, et rohkema info korral oleks mõistlikum olnud lõikus ära jätta,» räägib Teras.

Patsientide seas, keda missioonil opereeriti, oli nii vähikahtlusega kui ka seda juba põdevaid haigeid, noa alla läksid ka songahaiged.

«Ühtegi patsienti ma oma missioonide jooksul veel kaotanud ei ole,» märgib Eesti kirurg.

Eelduseks sügav huvi

Reeglina tähendab humanitaarmissioon kohalike vaeste või vähekindlustatute tasuta abistamist. Nende piirkondade osas, kus Teras on missioonil käinud, võib üldistada, et tegu on maailma ühtede vaesemate patsientidega, kes muidu jääksid meditsiinilisest abist üldse ilma. Kirurgi sõnul võib paljude inimeste puhul missioon tähendada ka esmakordset kokkupuudet lääneliku meditsiiniga.

«Eks me ikka valime haigeid ning arvestame kohapealsete anesteesia- ja operatsioonijärgsete jälgimis- ja taastumisvõimalustega. Pigem on meie eesmärgiks olnud teha päeva jooksul mitu väiksemat ja võib-olla kergemat operatsiooni, kui teha üks suur ja keeruline patsiendile, kelle ellujäämine võib kohalike põetustingimuste tõttu küsitav olla,» lisab Teras.

Meeskonna võimekust ja materiaalset varustatust silmas pidades võetaksegi ette vaid need lõikused, mis pole liialt keerulised. Hoolimata sellest tuli rakendada ka abivahendeid, mis Eesti haiglates tõenäoliselt kunagi kasutust ei leia.

«[Näpitsatega varustatud] Leathermani nuga ja MacGyveri teip (niiskus- ja kliimakindel majapidamisteip – toim) olid alati käepärast võtta. Nendega sai igasugu asju lahendatud. Tõsi, operatsiooniks neid kunagi vaja pole läinud, küll aga mõnede riistade ettevalmistamiseks või töökorda seadmiseks,» näitlikustab Teras, kui oluline on missiooniarsti jaoks valmidus improviseerida.

Sellised olukorrad kahtlemata karastavad arste. Teras ise ütleb, et missioonidel ei käi ta mitte selleks, et tasemel kirurgile tarvilik hulk lõikusi aastas kokku saada või enda prestiiži tõsta. Põhjus peituvat tema isiklikus huvis humanitaarabi vastu.

«Finantsiliselt ei ole missioonist osavõtt kuidagimoodi kasulik. Neil osalemiseks on kõigepealt vaja ikkagi tahtmist. Ilma selleta on kohapeal väga raske hakkama saada. Kui pole sügavat huvi humanitaartöö vastu, jääb käik enamasti ühekordseks,» teab Teras ning lisab, et kirurgina saab ta Eestiski vajalikul hulgal – ja rohkemgi veel! – lõikusi läbi viia.

Teras peab missioonide juhina ja ettevalmistajana oluliseks kaasata ka Eestist arst-residente. «Neile annab see palju, sest noortel avaneb võimalus lühikese aja jooksul tunduvalt rohkem opereerida kui Eestis,» ütleb ta.

Lisamotivaatoriks on Terase sõnul kindlasti ka rahvusvaheline suhtlemine ja kontaktid, mis missioonidel osalemisega tekivad. «Paratamatult arutame töö käigus läbi erinevaid lähenemismeetodeid haiguste ravile, jagame ehk mõningaid kasulikke nippe – see kõik arendab,» loetleb ta.

Oluliseks peab mees ka emotsiooni, mida missioonidel tehtav temas tekitab ja vaimu n-ö värskena hoiab. «Eestis pole kusagil seda, et inimesed ootaksid mingis külas kümnete, sadade kaupa järjekorras, et lõikusele pääseda. Eesti meditsiin on ääretult kättesaadavam ja kahtlemata ka tõhusam,» märgib ta.

Terase sõnul on Eesti juba ammu väljas nende riikide ringkonnast, kes end meditsiinimaailmas tõestama peaks. «Maailmas on hulganisti riike, kus meil kehtiv üldrahvalik solidaarne tervisekindlustus oleks luksus,» lausub ta.

Populaarne

Tagasi üles