Kaanide viimne söömaaeg

Rohkem kui sada korda: Heidy Tamme järjekordsel kaaniravi kuuril. Foto: Albert Truuväärt

Lauljanna Heidy Tamme käis kolmapäeval järjekordsel kaaniravi seansil – nende loomakeste teenuseid on ta kasutanud juba kolm aastat, kokku vähemalt sajal korral.

On keskpäev ning kaaniravi- ehk hirudoterapeut Natalja Morgunova ja endine kirurg, kaaniravi spetsialist Anatoli Avdošin juba ootavad oma kauaaegset klienti Heidy Tammet. Laual kolmeliitrises purgis on kümneid vinklevaid-vonklevaid musti apteegikaane, mõni veest välja roninud, mõni vees, ja kui ei teaks, võiks arvata, et nad on nopitud mõne lähedalasuva tiigi mudast. Aga kuna kaanid on kantud punasesse raamatusse, toodi need hoopis Leedust, Vilniuse lähedal asuvast kaanide biovabrikust. Seal on neid lihakombinaadist varutud lehma- või pulliverega täiskasvanuks kasvatatud ning seejärel kuni kaheksaks kuuks nälga jäetud. Eks ikka selleks, et patsiendi kehale sattudes ennast aplalt inimverd täis kaanida.

Kui organism tablette ei kannata

Aastakümneid kirurgina töötanud Avdošin kinnitab: «Maailmas on üle 33 miljoni ravimi, aga see kõik on ju keemia, mis mõjub meie organismile halvasti. Iga ravim on tegelikult mürk. Kaaniravile aga vastunäidustusi peaaegu pole. Ainus, mis võib segada, on hirm.»

Seda tõdes juba kolm aastat tagasi ka Heidy Tamme, kes oli just tulnud maooperatsioonilt, mis oli tingitud aastaid kestnud reflukshaigusest – maosisu tagasivool söögitorru oli muutunud masendavaks: «Maohape kõrvetas lausa häälepaelu!»

Lisaks oli Tammel probleeme südame töö ja vererõhuga ning kuna südamesse pandi šunt (kahjustatud arterit või veeni asendav möödaviik – toim), oli vaja tromboosiohu vältimiseks verd vedeldada ja südameaspiriini neelata. «Mulle öeldi, et pean seda neelama elu lõpuni,» räägib Tamme, «aga minu magu aspiriini ei kannata, algavad kohutavad valud. Olen proovinud kasutada ka vererõhutablette, aga ma ei saa neidki tarvitada, kuna kõrvalnähud on nii tugevad, et magu ainult möllab ja valutab.»

Natalja Morgunova juhatab Tamme lavatsile ja krutib peaalust veidi kõrgemale. Paljastab siis patsiendi kõhu ning asetab püksivärvlile lehe majapidamispaberit.

«Mõni on soovitanud, et joogu ma vere vedeldamiseks hirmus palju vett,» jätkab Tamme, «aga ma ei saa isegi palju vett juua, sest põrn ütleb, et kuulge, uputate mind täiesti ära! Vahel vaatan, inimesed käivad ringi, pudel näpus, ja aina lahmivad vett! Ikka kaks või kaks ja pool liitrit. Mäletan, kuidas lastena korraldasime võistluse, et kes suudab korraga rohkem vett juua – hea, et me ära ei surnud!»

Isegi igemeid saab kaanidega ravida

Morgunova võtab purgist esimese kaani ning möödub vaid mõni hetk, kui on näha, et poolteiseaastane loomake on oma suistega (kaanil on kahes reas kokku 270 hammast!) juba õige koha leidnud ja nahka augu teinud. «Kõigepealt otsib ta minuga kontakti, siis teeb natuke kõdi – see on nagu nõrk nõelatorge, justkui oleksid kogemata nõela vastu läinud,» räägib Heidy Tamme ilmel, justkui poleks midagi juhtunud. «Edaspidi ei tunne ma enam midagi. Ja muide, kord pandi mulle kaan isegi naba juurde.»

Hirudoterapeut laseb teiselgi kaanil sööma asuda. Peatselt hakkavad mõlema kehad vonklema – kujutan ette, et see on neelamisest. Kindel on aga see, et Tamme organismi saabub praegu kaanidelt saadavat tähtsaimat ainet hirudiini, mida kutsutakse ka looduslikuks aspiriiniks.

Avdošin ja Morgunova selgitavad, et kaaniravi mõjub äärmiselt hästi ka näiteks igemetele. «Kaanid pannakse otse suhu. Minu teada praktiseerib meil seda ainult üks parodontoloog Narvas,» teab Avdošin, kes ise leidis tee kaaniravile pärast selgroovigastust. «Ma ei suutnud 15 aastat tagasi ennast sirgu ajada, kõndisin karkudega, aga ravisin end kaanidega ja nüüd tegelen isegi spordiga, sõidan jalgratta ja rulluiskudega, käin ujumas.»

Vahepeal on kaanide (kes tegelikult meenutavad katsudes äsja külmkapist võetud sülti) suiste ümbruses olev nahk hakanud õhetama. «Verevarustus on paranenud,» kommenteerib Avdošin.

Ühekordse kasutamisega loomakesed

Veel mõni minut ja mööda lauljanna kõhtu niriseb alla justkui pisar. «Nad higistavad, teevad tööd,» kommenteerib Tamme. Morgunova pühib poetunud pisara salvrätiga ära.

Nutmiseks on tegelikult põhjust, ehkki vaene kaan ei tea, et see on tegelikult tema viimne söömaaeg. Pärast ligi kaht tundi maiustamist hukatakse nad kloorilahuses. «Utiliseeritakse,» täpsustab Avdošin. Midagi pole parata – kõik apteegikaanid on n-ö ühekordse kasutamisega, et nad ei saaks edasi kanda võimalikke verega levivaid haigusi. Muidugi võiks ka Heidy Tamme pudelikesega kaanid kaasa võtta ja kodus isiklikke korduvkasutusega kaane kasvatada, aga seni pole ükski patsient seda soovinud – sel juhul läheks vaja ju tervet kaanikasvandust. Leidub maid, kus kaanid «utiliseeritakse» hoopis piirituses või sügavkülmas.

Ongi aeg kaanid Tamme nahalt korjata. «Mõni aktiivsem kukub vahel ise plärtsti naha küljest ära, kui kõht täis, mõni on aeglasem,» teab patsient.

Hammustust jääb meenutama helepunane verenire, ning kui hammustuse koht korraks kuivatada, meenutab sinna jäänud jälg Mercedese firmamärki.

Natalja Morgunova asetab väikestele veritsevatele haavadele plaastrid. Tamme ütleb, et kannab neid riiete all terve päeva, aga ööseks paneb igaks juhuks uue.

«Kaanid annavad hea impulsi kogu organismile, ilma et sa peaksid mürki võtma,» võtab ta järjekordse seansi kokku.