Psüühikahäirega inimesed vajavad julgustust

Tööoskuste hindamisel tuleb näidata nii oma käteosavust kui rutiinitaluvust. Pildil töövõime hindamise tund, mida viivad läbi tegevusterapeut Irene Kadu (vasakul) ja sotsiaaltöötaja Mairi Luhasoo. Foto: Liis Treimann

Inimesed, kellel on diagnoositud mõni psüühikahäire, on enamasti täiesti tavalised inimesed meie keskelt, kes saavad üldjuhul oma eluga kenasti hakkama, kuid võivad mingites tegevustes aeg-ajalt vajada kaasinimestelt suuremat mõistmist, toetust ja abi.

Psüühikahäirete alla käivad väga erinevad diagnoosid: näiteks meeleoluhäired, nagu depressioon ja bipolaarsed meele­oluhäired; neurootilised ja stressiga seotud häired, nagu erinevad ärevus- ja sundhäired; füsioloogiliste funktsioonide häired, nagu söömis- ja unehäired; psühhootilised häired; aga ka dementsus ja psühhoaktiivsete ainete (alkohol, narkootikumid, ravimid) kuritarvitamine või sõltuvus.

See mõiste hõlmab nii vaimse alaarenguga kui ka norm­intellektiga inimesi, kes on haigestunud mõnda psüühilisse haigusesse. Osa neist inimestest on omandanud kõrghariduse, kindla eriala või kutse ja tööturul oma koha leidnud.

Samas statistika ja uuringute andmetel on erinevad psüühikahäired väga sagedaseks põhjuseks puude ja püsiva töövõimekaotuse tuvastamisel. Eelmise aasta alguse seisuga oli Eestis 137 710 puudega inimest, kellest ligi 22 protsenti moodustasid psüühikahäirega inimesed.

Psüühikahäire kohta on levinud hulgaliselt väärarusaamu, millest tingituna on selle all kannatavad inimesed sageli tõrjutud. Peale vaadates tundub psüühikahäirega inimene tavalise, terve inimesena – käed-jalad otsas, võtku ennast kokku ja mingu tööle! Sageli peetakse psüühikahäirega inimest ohtlikuks või ettearvamatuks või ei mõisteta tema passiivsust ja vähenenud töövõimet, kuna pealtnäha on inimesega kõik korras. Sellist suhtumist kohtab sageli nii lähedaste kui ametnike seas. Tegelikult ei pea sellised arvamused aga paika.

Kuigi uuringud toovad välja, et kuni 20 protsenti elanikkonnast kogeb elu jooksul erinevaid vaimse tervise probleeme, jõuab arsti juurde vaid pool abivajajatest. Õigel ajal märkamata ja ravita jäänud psüühikahäire tekitab aga arusaamatusi ja kannatusi nii selle all kannatavale inimesele endale kui tema lähedastele. Arvestades, et psüühikahäirete esinemine üha sageneb, kasvab ka vajadus erinevate tugimeetmete järele, mis aitaks neil inimestel tulla toime nii igapäevaelu kui töötamisega.

Tallinna Vaimse Tervise Keskuse rehabilitatsiooni meeskonna tegevusterapeut Irene Kadu on oma töös kogenud, kui oluline on vaimse tervise taastamisel sugulaste ja sõprade tugi. Eriti tähtis on see haiguse ilmnemise staadiumis. Õigel ajal läbitud pereteraapia, samuti piisav toetus haigestumise järel võib inimese haigestumist edaspidi lausa ära hoida.

Näiteks skisofreenia avaldub tavaliselt haavatavuse ja stressi koosmõjul, mis võib saada alguse lähisuhetest või raske trauma läbielamisest juba lapse- või teismeliseeas. Paljud haigestuvad ülikoolis, sest ei pea suurele õppepingele vastu. Ka haigus ise võib suhted sassi ajada.

Vaimse tervise keskuses töötab esmahaigestunute toetusgrupp, kus saavad abi enamasti noored inimesed. Toimuvad ka perekoolitused, kus lähedased saavad rääkida, kuidas nemad end tunnevad, ja küsida nõu haigestunud pereliikmega toimetulekuks.

Pered käituvad olukorras, kus üks liige haigestub, erinevalt – osa hakkab üle hoolitsema, tekitades abitust juurde, teised ei mõista ja tõmbuvad eemale. Haigestunud inimesele on aga selles olukorras vaja sisendada eneseusku, et ta julgeks võtta endale jõukohaseid ülesandeid.

Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituudi direktor Marju Medar ning doktorandid Karin Hanga, Dagmar Narusson ja Koidu Saia on ühise projekti käigus uurinud psüühikahäiretega inimeste vajadusi ja nende rakendamise võimalusi tööelus. Maailmas tehtud uuringutele tuginedes leiavad nad, et töötus mõjub tervisele kahjulikult: toob kaasa kõrgema suremuse, halvema üldise tervisliku seisundi ja pikaajalised haigused. Mittetöötamine avaldab negatiivset mõju ka inimese vaimsele tervisele, põhjustades muuhulgas stressi.

Seega võib öelda, et töötamine on puudega või kroonilise haigusega inimese jaoks lisaks sissetuleku saamisele, kuuluvustunde pakkumisele ka teraapilise mõjuga.

Aastatel 2012–2014 Eestis, Ungaris ja Hollandis läbiviidud teadus- ja arendusprojekt «Kogukonnatoetus erivajadustega inimestele», millesse olid kaasatud psüühikahäirega inimesed, nende pereliikmed ja erinevad spetsialistid, tõi päevavalgele selles valdkonnas valitsevad mured. Psüühikahäirega inimestega tehtud süvaintervjuud näitasid, et vaid vähesed olid pärast mitmeaastast haigusest taastumise perioodi leidnud taas erialase töö.

Tööga hõivatud kinnitasid iseseisvuse ja eneseusu tõusu. Leidus aga juhtumeid, kus erinevatel põhjustel töötati mitteametlikult. Mitmed psüühikahäirega inimesed olid haiguse tõttu kogenud tööandja või töökaaslaste halvustavat või mittemõistvat suhtumist.

Tööga mittehõivatud olid töökoha leidmisest huvitatud, kuid teadvustasid samas, et haigus piirab võimalusi töötada täiskoormusega, lisaks sellele varjutas nende töö otsimise indu varasemate negatiivsete kogemustega seotud hirm.

Psüühikahäirega inimese toetamiseks on vaja selgitada välja konkreetselt tema töölesaamist takistavad ja toetavad tegurid. See on aga võimalik vaid siis, kui on loodud usalduslik koostöösuhe, tagatud vajalike toetusmeetmete kättesaadavus ning osapooled on koostööks valmis ja motiveeritud.

Sageli piirab haigus töötamist varem omandatud erialal. Näiteks ärevushäiresse haigestudes ei suuda inimene töötada aktiivset suhtlemist nõudva töökohal. Sel juhul on vajalik paindlikel tingimustel ümberõppe võimaldamine. Mitmete raskemate psüühikahäirete levinud sümptomiks on tervisliku seisundi kõikumine ning suutmatus end järjepidevalt motiveerida. Tegemist ei ole laiskuse ega kohusetunde puudumisega, vaid haigusest tingitud mõjuga.

Eelmainitud uuringus ilmnesid mitmed juhtumid, kus tööandjad ei olnud psüühikahäirete olemusest üldse teadlikud ning see tekitas hukkamõistvat suhtumist ja probleemide kuhjumist. Uuring näitas, et psüühikahäirega inimestele vajalike tugiteenuste valik ja maht on ebapiisavad.

Teadlaste sõnul on võtmeküsimuseks, kuidas motiveerida psüühikahäirega inimest sobivat tööd otsima. Motivatsioon on lisaks muudele teguritele seotud töötasuga – see peab olema õiglane, väärikas ja võimaldama katta töötamisega seonduvad kulutused. Uurimusest selgus, et sissetuleku piiratusest tingitult on paljude psüühikahäirega isikute toiduvalik kesine, piiratud on võimalused osta rõivaid ja kasutada teenuseid. Soov saada suuremat sissetulekut soodustab psüühikahäirega inimesi nõustuma ka mustalt töötamisega.

Haige toetamisel on esmatähtis siiski lähedaste kaasamine – nemad on psüühikahäirega inimese kõrval tugiressursina nii heas kui halvas ning ka siis, kui ametnik kell viis töökoha ukse enda taga sulgeb.
 

Soovitused tööandjale

Oskustele ja võimetele vastav töö

Sageli arvatakse, et psüühilise haigusega inimese jaoks on sobivam lihttöö, kuid nende seas on erineva haridustaseme, erioskuste ja töökogemusega inimesi. Oluline on leida töökohale vastav töötaja, kes tunneb, et saab enda oskusi rakendada ja on väärtustatud.

Sobiv töökoormus

Enamasti ei ole psüühilise haigusega inimesed suutelised pikalt täiskoormusega töötama. Osa­ajaga töö on parim garantii, et inimene suudab teha kvaliteetset tööd. Kui kõik sujub hästi, võib aja jooksul töökoormust suurendada.

Selged tööülesanded

Haigestunutel on sageli raske pingeolukordadega toime tulla. Seetõttu on oluline tagada stabiilne keskkond – sobivaimad on tavaliselt töökohad, mida iseloomustavad püsivad tööülesanded ja kindel tööaeg.

Individuaalne lähenemine

Töötingimuste loomisel tuleb arvesse võtta inimese eripära. On neid, kes ei suuda (näiteks ravimite kõrvalmõju tõttu) töötada hommikuti või kes vajavad rahulikumat töötempot. Paljudele psüühikahäiretele on omane tsükliline iseloom ehk on aegu, kui inimene tunneb end hästi ja suudab aktiivselt panustada, kuid võib olla ka perioode, kus inimese enesetunne halveneb ning ta vajab rahulikumat töötempot või puhkust. Siis peab tööandja võimaldama jääda haiguslehele, võtta puhkust, saada tervisepäev, muuta graafikut, vähendada ajutiselt koormust või teha teist tööd. Juhul kui töötaja vajab haiglaravi või pikemalt töölt eemal viibimist, on tal oluline teada, et tervise paranemisel on ta tagasi oodatud.

Hooliv töökeskkond

Organisatsioon loob keskkonna, mis väärtustab inimesi ja nende tervist. Suureks toeks on regulaarsed tööjuhendamised – kohtumised, kus töötaja saab anda tagasiside, et kuidas tal läheb ning arutada erinevaid probleeme.

Allikas: Tallinna Vaimse Tervise Keskus