Rahutute jalgade sündroom vaevab iga kuuendat

Rahutute jalgade sündroom ei ole sugugi haruldane haigus.

FOTO: SCANPIX

Rahutute jalgade sündroom (RLS – restless legs syndrome) ei ole kuigi haruldane haigus, kirjutab PERHi neuroloog Anne Perli. Oma mingil eluperioodil või ka juhuslikult on sellele sündroomile omaseid vaevusi kogenud kuni 15 protsenti elanikkonnast.

Samas vaid 3–5%-l neist on tõsine vajadus arsti poole pöördumiseks, vahendab Meditsiiniuudised. Esinemissagedus tõuseb järsult vane­mas eas.

RLS on diagnoos, mis põhineb eelkõige subjektiivsetel sümptomitel, st patsiendi ütlustel, eeldades samal ajal muude võimalike põhjuste väljalülitamist.

Sensoorseid elamusi kirjeldatakse kui kriipivat, torkivat tunnet, kui põletuse või kuumuse aistingut, elektrivoolu surinat või kui seletamatut ebamugavust («ei tea, kuidas oma jalgu panna») või kui «ussikeste roomamist naha all».

Üksikud haiged kogevad seda aistingut ka tuima valuna. Aitab jalgade liigutamine teki all või patsient peab koguni tõusma ja edasi-tagasi kõndima, mille tulemusel kergendus saabub peaaegu silmapilk ja kestab nii kaua, kuni jäsemed on liikumises.

Tüüpilisel juhul on haaratud ainult jalad, millest ka nimetus rahutute jalgade sündroom, kuid haaratud võivad olla ka käed või mõni muu kehaosa.

Sümptomite prevaleerumine kätes on siiski väga haruldane. Halvemal juhul esinevad sellelaadsed probleemid ka päeval, mistõttu patsient ei saa pikemat aega istuda bussis, lennukis, tähtsal koosolekul ega olla rooli taga, kuna tunneb vältimatut tahet tõusta ja jalgu sirutada-liigutada.

Krooniline unedefitsiit tõstab kardiovaskulaarset riski kuni kaks korda, rääkimata depressioonist, keskendumisraskustest ja vähenenud töövõimest.

Idiopaatiline RLS algab enne 45. eluaastat või isegi koolieas, kulgeb tõusude ja langustega, progresseerub väga aeglaselt. See on autosomaal-dominantne haigus, mis kandub edasi pisut suurema tõenäosusega emaliini pidi.

Sekundaarset RLSi tuleb märksa sagedamini ette. Seepärast peab anamnees olema eriti põhjalik, alustades küsitlust tarvitatavatest ravimitest.

Terve rida igapäevases käibes olevaid medikamente provotseerivad RLSi vaevusi. Esmajärjekorras peab nimetama antidopaminergilise toimega aineid (neuroleptikumid, metoklopramiid), antidepressante (SSSR ja TCA), harvem nimetatud on H2-blokaatorid, liitiumi preparaadid ja isegi topiramaat.

Umbes kolmandik aneemiaga patsiente kogevad RLSi-laadseid vaevusi. Võimalik verekaotuse põhjus võib selguda anamneesist, kuid ei ole välistatud ka mingi varjatud maligniteet. Hemoglobiini tase võib olla suhteliselt väheütlev. Seepärast peaks määrama nii Fe kui ka ferritiini taseme seerumis.

Raseduse viimasel trimestril kogeb peaaegu iga kolmas naine rahutute jalgade vaevusi ja uinumisraskusi. Seda seletatakse alanenud hemoglobiini taseme, B12 vitamiini ja madala folaatide tasemega. Oletatud on ka östrogeenide spetsiifilist rolli selles.

RLSi vaevuste tekkimist on täheldatud transseksuaalidel, kellele on manustatud rohkelt östradiooli. Raseduse puhul õnneks taanduvad vaevused kiiresti pärast sünnitust iseeneslikult.

Esmased meetmed peaksid olema suunatud võimaliku sekundaarse põhjuse, nagu aneemia, leidmisele. Enamik patsiente saab mingit kasu Fe-asendusravist. Teine küsimus – kas üldse ravida või mitte? Eeldama peaks vaevuste esinemist vähemalt 2/7 nädalas või olulist elukvaliteedi langust.

Kokkuvõtlikult peaks mainima, et idiopaatilise vormi puhul on esimeseks valikuks dopamiini agonistid, kuid sekundaarse põhjusega või valukomponendiga RLSi puhul võiks olla gabapentiin sobiv valik. Dopaminergikumide doosid on oluliselt väiksemad kui Parkinsoni tõve ravis kasutatavad. Teisi antiepileptikume ja opioide kasutatakse märksa harvem.

RLS neli kliinilist kriteeriumi

⦁ Ebameeldivad sensoorsed aistingud ühes või mitmes keha­osas, mis põhjustavad vastupandamatut tahet jäset liigutada.

⦁ Need aistingud leevenduvad kas osaliselt või täielikult liigutamisel.

⦁ Vaevused süvenevad rahuolekus, liikumatult istudes või lamades.

⦁ Sümptomid ägenevad eriti õhtusel ajal und oodates või öösel.

Diagnoosi toetavad

⦁ Periooodilised EMG abil registreeritavad väikeseamplituudilised uneaegsed liigutused (periodic limb movement disorder ehk PLMS). Üle 15 liigutuse tunnis loetakse kindlalt patoloogiliseks.

⦁ Positiivne perekondlik anamnees

⦁ Positiivne ravitulemus dopamiini agonistide manustamisel.

Tagasi üles