Kas rumalus on diabeedi tagajärg või põhjus?

Veresuhkru mõõtmine. Foto: SCANPIX

Tartu ülikooli isiksusepsühholoog René Mõttus näib vastust teadvat. Ent sõna rumal ta ei kasuta. Mõttus räägib keskmiselt madalamatest vaimsetest, täpsemini kognitiivsetest võimetest.

Mõttuse sõnul on hästi tõestatud ja laialt levinud teadmine, et diabeeti põdevate inimeste vaimsed võimed on keskmiselt natukene madalamad nendest, kellel ei ole diabeeti. Harilik tõlgendus on, et diabeet mõjub halvasti kognitiivsetele võimetele. Möödunud aastal ajakirjas Journal of Psychosomatic Research avaldatud uurimuses leidis Mõttus koos Suurbritannia teadlastega aga hoopis vastupidise seose – keskmisest madalamad kognitiivsed võimed võivad olla üks paljudest diabeedi teket soodustavatest teguritest, kirjutab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.

1947. aastal lasid Šoti hariduskorraldajad kõigil 11-aastastel lastele täita vaimse võimekuse testi. Testis tuli liigitada sõnu, lahendada ruumilisi ning vanasõnade ja arvudega seotud ülesandeid. Toonastest testitäitjatest üle tuhande inimese lahendas samu ülesandeid ka ligi 60 aastat hiljem ehk 2004.-2007. aastal ning lisaks osalesid nad veel mitmesugustel uuringutel. Muu hulgas vaadati, kas uuritavad põevad diabeeti või mitte. Andmeid võrreldes leidsid uurijad, et vanemas eas diabeediga ja diabeedita inimeste vaimse võimekuse vahe oli sama suur juba lapseeas ning Mõttuse sõnul on vähetõenäoline, et need diabeedi diagnoosiga eakad ka lapsena suhkrutõbe põdesid ja sellepärast juba esimeses testis madalamaid tulemusi saavutasid.