Puue pole orden, mille eest peaks pimesi tasu saama

Genadi Vaher Foto: Peeter Langovits/ Postimees

«Mind ei ole puue elus üldse seganud,» ütleb Eesti Puuetega Inimeste Fondi juhataja Genadi Vaher (67), kes sattus sotsiaalvaldkonnaga tegutsema 1994. aastal täiesti juhuslikult – Eesti riigi taasiseseisvumise algusaastail muutunud majanduskeskkond esitas uusi väljakutseid.

«Mul pole kunagi suhtlemisprobleeme olnud,» selgitab nooruses õnnetuse läbi jala kaotanud Genadi Vaher. «Paljuski lähtub su käekäik su enda suhtumisest. Kui tunned end teistega võrdväärsena, siis ... » mõtiskleb ta.

Kuigi toona polnud nüüdseks välja töötatud abivahendeid ja harjumine ühe jalaga võttis omajagu aega, osales ta näiteks ka kehalise kasvatuse tundides. «Käisin Neeruti mägedes suusatamas,» meenutab Siberis sündinud Vaher muiates. Lisaks tegi ta toona kõige kiuste ära ka traktoristi paberid.

Vaheri sõnul on erivajadustega inimestele võimaluste ja heaolu tagamiseks tarvis valitsuse poolt lihtsalt ja selgelt sõnastatud tegevuskava. «Üks suur probleem on see, et me räägime ja räägime selle asemel, et hetkevõimalustega asi ära teha ja siis edaspidi asjakorraldust parandada ning täiendada,» sõnab ta. «Praegu vorbitakse rehabilitatsiooniplaane, aga tegevusteks raha ei jätku.»

Otsustamatus ja kummi venitamine, mida Eesti poliitikas on liialt palju, tuleb Vaheri hinnangul meie nelja-aastasest valimistsüklist: kui kohe härjal sarvist ei haarata, hakkavad poliitikud mõtlema pigem oma kohale ja uutele häältele, ja oma algne roll, lubadused ning töö sisu unustatakse sootuks.

«Hakkame juba otsast asju lahendama,» kordab Vaher tungivalt. «Küll töö käigus jõuab parandada ja täiendada, mis vaja.» Ennast peab mees optimistiks. «Klaas on ikka pooltäis,» kõneleb ta.

«Kuna olen eelmisest ühiskonnast tulnud ja näinud, kus me olime ja millised on muutused, siis olen tõesti asjadesse optimistlikult suhtunud, ka kõnealusesse reformi, mis siis, et kõike ja korraga ei saa.» Mehe sõnul on kõik asjasse puutuvad instantsid töövõimereformi arutellu kaasatud, mõeldakse ja arutatakse. Iseseisvuse algusaastatel, fondi loomise päris alguses elasime Vaheri sõnutsi veel ühiskonnas, kus probleeme ei märgatud ja kus puuetega inimestest ei tehtud välja. «Täna oleme üks tavaelu loomulik osa. See annab lootust, et asjad muutuvad. Aga sellist aega, kus kõik on paika loksunud – sellist aega ei tulegi!» on Vaheri arvamus.

Kahekümne aasta jooksul on tema sõnul toimunud radikaalsed muutused paremuse poole, näiteks füüsilise keskkonna ligipääsetavus on tunduvalt paranenud. «Kodanikuühiskonnas on puuetega inimesed olnud eelistatud seisus, alates 1995. aastast on meil kogu aeg olnud teadmine, et midagi me [rahaliselt] saame.» Mehe sõnul ei räägita enam ka töötukassas rumalusi, nagu «mis sa siin passid, meil ei saa tervedki inimesed tööle».

Vaheri sõnul oli ka tema vahepeal ametlikult 80 protsendi ulatuses töövõimetu. «Aga mul pole elus olnud sellist hetke, kus ma oleks olnud töötu – ikka leiad midagi, õpid juurde ... Aga palju on neid, kes on langenud õpitud abitusse,» muretseb ta. «Nendest pooled ei käi tööl ja süüdistavad riiki. Ma ei saa neist aru.»

Vaher pole enese täiendamist ja agarat tegutsemist peale karjääripööret 90ndate alguses sugugi unarusse jätnud. Peale aastatuhandevahetust võttis ta põhitöö kõrvalt täies mahus hallata Õismäe tee 11 maja Tallinnas ning koos sellega ka kompleksrenoveerimise projektijuhi kohustused.

Kui inimesega on miskit juhtunud ja selle tagajärjel tekib tal puue, on Vaheri sõnul vaja samas olukorras olnud inimest ehk kogemusnõustajat juba haiglas, et patsient ei langeks musta auku ja teadmatusse. «Kui tervislik seisund on paranenud ja haavad kinni kasvanud, tuleks patsient viia kontakti kogemusnõustajaga,» kinnitab ta esimesel võimalusel eelkõige psühholoogilise rehabilitatsiooni pakkumise olulisust.

«Inimesed on juba geneetiliselt erineva iseloomuga,» selgitab Vaher. «Ma ise olen ilmselt seda tüüpi inimene ... ei mäleta, et ma oleks väga põdenud seda, mis minuga juhtus, ja et ma midagi teha ei saa. Elan täiesti tavainimese elu,» selgitab erivajadustega inimeste eestkõneleja.

«Minu esimene abielu ei õnnestunud, teine abielu õnnestus, mõlemast abielust on kaks last,» räägib ta, et amputatsioon ei ole teinud tema argielust miskit eriskummalist. «Amputatsioon ei ole veel puue, kui sul on sobivad abivahendid. Elu on elamiseks, mitte virisemiseks,» viitab ta oma suurele eeskujule Meelis Luksile ehk lühidalt Mellale (www.mella.ee). Vaher jagab Mella maailmavaadet, et kõik oluline on kinni ikkagi selles, kuidas asjadesse ise suhtud ja kas oma mõtted täisväärtusliku elu nimel korda sätid.

«Sotsiaaltöötajad peaksid abivajajaid rohkem märkama,» rõhutab ta. Väiksemates kohtades on lood tema sõnul paremad, sest inimesed tunnevad üksteist, kuid suurlinnades võib abivajaja jääda kergesti märkamata. Hästi hakkama saamiseks tuleb aga Vaheri sõnul esmajärjekorras taastada oma psüühiline tasakaal ning seejärel vajalikud abivahendid välja nõuda. «Vihkamine – sellega hävitad iseennast.»

Täismahus saab artiklit lugeda ajakirjas Sotsiaaltöö.