/nginx/o/2014/06/19/3128371t1h634d.jpg)
Aastaid meditsiini valdkonnas töötanud naine hageb Põhja-Eesti Regionaalhaigla väidetava ravivea eest ja nõuab 53 000 eurot. Hagid haiglate vastu on haruldased ning sotsiaalministeerium kaalub uut ja põhimõtteliselt üsna erinevat ravikahjude hüvitamise süsteemi, mis oleks kohtuväline ja mittesüüline.
2009. aasta 12. jaanuaril jalutas 17 aastat Rakvere haiglas kirurgiaosakonnas õde-perenaisena töötanud Inga Täär koeraga, kuid kukkus musta jääga kaetud teel ning murdis käeluu. Kuna tegemist oli nii tõsise luumurruga, et seda ei saanud Rakvere haiglas opereerida, siis viidi naine Tallinna haiglasse. Seal paigaldati käe sisse metallplaadid, et luu fikseerida, vahendas ETV saade «Pealtnägija».
Alates sellest ajast on Tääri opereeritud 16 korda. «Ma üldiselt püüan sellele üldse mitte mõelda, muidu ma ei saakski elada selle käega koos. Aga mida vähem ma sellele mõtlen, seda edukamalt viis aastat kooselu selle käega lähevad. Aga nagu ma sellele käele mõtlema hakkan, nii läheb tuju pahaks, masendus tuleb. Aga paraku on see käsi minu küljes ja elada tuleb,» tõdes Täär, kelle käeluu läks kukkumise tagajärjel lausa pooleks.
Pärast esimest operatsiooni tundis naine end hästi ning ta sai kiiresti haiglast välja. Tema õlavarre sisse paigutati fiksaator ehk metallplaat ja kaasa anti võimlemisplaan, mille järgi pidi ta kohe aktiivselt hakkama harjutusi tegema.
Täär järgis harjutusplaani täpselt, kuid tuli välja, et selline füsioteraapia pärast esimest operatsiooni oli viga, sest naine tundis, et metallplaat käes ei olnud enam nii kindlalt paigal ja ta pöördus uuesti arstide poole.
Arstid avastasid, et kruvid, mis kätte kinnitati, olid tulnud lahti. Tääri sõnul pidi see juhtuma võimlemise käigus, sest uuesti kukkunud ja muud moodi käele viga ei teinud ta ei olnud. Haigla vaidleb sellele aga vastu, öeldes, et uus kukkumine pidi olema, sest metallkruvi oli purunenud ja väändunud ning muul moel ei saanud see juhtuda.
Asi kasvas lumepallina ning tänaseks on operatsioone ja protseduure rohkem, kui ükshaaval üle lugeda jõuab. «Kokku on vist puht operatsioone nüüd olnud kaheksa, pluss venitus, mis pandi, oli üheksas juba, venituse mahavõtmine kümnes - käega kokku kümme operatsiooni. Sellele lisanduvad seotud probleemid, mis nõudsid samuti kirurgilist sekkumist,» rääkis Täär.
Kasutada tuli doonoriluud
2009. aasta jooksul püüti kätt korduvalt uuesti fikseerida ning lõpuks tuli kasutama hakata doonoriluud. «Seda võeti sääre pealt ja ka puusade pealt, nii et kolmel korral kasutati doonoriluu abi,» selgitas Täär.
«Võetakse tükk luud abiks käe fikseerimisele, näiteks mul on võetud kahelt poolt puusa pealt,» lisas ta.
Nüüd, tagantjärele on teada, et jala pealt võeti luud ilmselt liiga palju, sest jalaluu murdus kahel korral.
«Jalaluu murdus kahel korral. Miks ta teisel korral murdus, on minule täiesti arusaamatu, sest pärast esimest doonoriluu võtmist olin ma kuu aega kipsis, pärast seda kips eemaldati ja ma oleks pidanud nagu korras olema. Hakkasin kõndima, läksin tööle, ma ei saanudki tööl olla - kaks-kolm päeva vist -, kui tekkis uuesti kõndimisel tõrge. Kuna ma juba kirurgiaosakonnas töötasin, siis osakonnajuhataja võttis mind raja pealt maha, viis röntgenisse ja avastati killuline murd jalal. Siis olin ma kaks kuud kipsis,» kirjeldas naine.
Täär läks Tartu arstide hoole alla
Kogu 2010. aasta suvi läks Tääril sisuliselt kipsi tähe all. Lõpuks taheti ka jalale, kus oli luumurd, panna metallplaat, sest jalg ei olnud kipsidega kokku kasvanud.
Sel momendil astusid vahele Inga Tääri omaksed ja viisid naise Tallinna arstide juurest ära Tartu ülikooli kliinikumi, lootuses saada abi sealt.
Abikaasa Arvo Täär tõdes, et Tallinnast Tartusse läks Inga järgmises seisundis: jalaluus mõra, käsi sentimeetreid lühem. Tartus pandi talle ka kohe diagnoosiks luude hõrenemine ning naine sai ravi peale.
«Tartus vaadati kõigepealt jalga ja öeldi, et mingit plaati ei ole vaja, sest see kasvab ise kokku. Tõepoolest, see jalg paranes mul ise ära, ilma igasuguse plaadita. Ja hiljem selgus, et mul on metalliallergia ning seepärast käed ei paranenudki nende operatsioonide käigus ära,» selgitas Täär.
Tartus võeti naise käest välja kõik metallplaadid, needid ja kruvid.
Arvo sõnul kirjutasid Tallinna arstid igakordsel haiglassepöördumisel, et naine kukkus, kuigi see juhtus vaid esimesel korral.
Tekkisid ka kõrvalmõjud
Inga Täär arvab, et kõikide drastiliste protseduuride ja kangete ravimite tõttu on tekkinud tal ka kõrvalmõjud. Teiste seas tehti talle näiteks kõhuõõne operatsioon, kuhu on tema hinnangul tekitanud probleeme kanged valuvaigistid. Üleelamine ja kanged ravimid mõjusid ka Tääri psühholoogiale rängalt.
Käe ravimist ei saa aga jätkata enne, kui naise muu tervis on korras.
Tääri käsi on tema sõnul praegu kehvas seisus - kuna metalliallergia tõttu luud miski koos ei hoia ning tekkisid ka muud terviseprobleemid, ripub käsi lihaste toel. Operatsioonide tulemusel on naise käsi muutunud lisaks veel kolm kuni viis sentimeetrit lühemaks.
Ekspertkomisjon leidis, et arstlikku viga ei olnud
2013. aastal andis pere asja raviteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni.
Erapooletu asjatundjana analüüsis Tääri juhtumit Ida-Tallinna keskhaigla ortopeedia osakonna juhataja Andres Kööp, kes ütles, et loos esineb rohkelt prognoosimatuid ebaõnnestumisi. Tema kokkuvõte oli huvitav: «Arstliku puudujäägi, kuid mitte raviveana võib esile tuua esimese operatsiooni käigus kasutatud luumurru operatiivse fiksatsiooni suhtelist nõrkust, mis heade asjaolude kokkulangemisel oleks võinud anda aga ka soovitava ravi lõpptulemuse. Kõik järgnev on õnnetute tüsistumiste jada, kus eelnev suurendab märkimisväärselt järgneva tekkimise võimalust.»
Komisjon leidis, et kuigi ravis on kergeid küsimärke, siis arstlikku viga ei esine ja taolised murrud, nagu on Inga Tääril, niisama ei teki ning patsient pidi ise korduvalt kukkuma. Lõpuks viidati koguni, et naine on viibinud ravil psühhiaatriakliinikus.
Ehkki arstid «Pealtnägija» kaamera ette ei olnud nõus minema ja detailseid kommentaare ei andnud, näidati patsiendi kirjalikul loale tema röntgenülesvõtteid läbi aja. «Kahtlane on, et erinevad teras- ja titaandetailid on Tääri sees purunenud korduvalt, sealhulgas vähemalt üks neist juba Tartus ravil olles,» tõdes «Pealtnägija».
Meedikute sõnul ei saa seda anomaaliat seletada nende praagiga.
Hagi haigla vastu
Inga Täär läks hagiga Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) vastu. Täärid nõuavad haiglalt 53 000 eurot kahjutasu.
«Aga keegi peab. Meid on Eestis nii vähe ja kui me kõik kõrvad löntis pealt vaatame, kuidas meditsiini toimib.... Arstid nõuavad palka, kõik nõuavad palka juurde, aga me ei tea nende töö kvaliteeti üldse. Me saame ainult teada seda, kuidas üks inimene tuleb haiglast tervena välja ja kiideb, kui tore kõik oli ja sai terveks, aga kui paljud terveks ei saa, kui paljud sandistuvad, surevad, seda me ei tea,» põhjendas Arvo Täär.
«Kui ma Tartu haiglasse läksin, hakati ikkagi mind uurima - ma sain teada, et mul on luude hõrenemine, et mul on D-vitamiini vaegus, et mul on rauapuudus. Ma sain ise kaasa aidata sellele, et ravi kuidagi positiivselt edasi kulgeks, aga Tallinnas on nagu konveiermeetod - seal ei küsita midagi, seal on rops-rops, operatsioonid käivad,» rääkis Inga Täär.
«Röntgenipildi peal näidati mulle seda luude metalliallergiat, kuidas metall oli luu ümbert ära söönud kõik.» Ta lisas, et PERHis ei suhelnud tema arstid omavahel.
Täär oli valmis oma lugu rääkima, et hoiatada teisi panema tähele kõike, mis nendega tehakse. «Sest mina usaldasin meditsiini pimesi, läksin kõigele rõõmsalt vastu, aga näete, nii pika aja peale ei ole midagi korda saanud,» rääkis ta.
Inga Tääri tütar Aire Mitendorfi sõnul peab keegi võtma vastutuse selliste juhtumite eest.
«Ma saan, et rasked haigused võivad olla keerulised, aga tegemist on käeluumurruga ja tegemist on pealiskaudsusega. Selle luudehõrenemisega seoses - ema oli ju 55-aastane, kui see juhtus, see tunduks loogiline ilma, et oleks arstiteaduskonna lõpetanud, et olgu, üks operatsioon ebaõnnestub, ma veel saan aru, et teine ka, aga viies ja ilma uuringuteta?! See tundub, see tundub pealiskaudsus,» rääkis Mitendorf.
Tähelepanuväärne on, et PERH taotles kohtuasja kinniseks kuulutamist, patsient seevastu tahab avalikku kohtupidamist.
Hagid haiglate vastu on niigi haruldased, aga see juhtum seda tavatum, et kõik algas esmapilgul lihtsana näivast käeluumurrust, kuid sellest kujunes kuus aastat kestnud painaja, kus tehtud 14 operatsiooni. Ehkki kõik nõustuvad, et Tääri kannatused olid ebanormaalsed, siis keegi otsest süüd ei tunnista.
«Pealtnägija» andmetel kaalutakse sotsiaalministeeriumis uut ja põhimõtteliselt üsna erinevat ravikahjude hüvitamise süsteemi, mis oleks kohtuväline ja mittesüüline - ehk kui patsient kaebab, siis ei otsita enam konkreetset süüdlast, mis seni käis praktikas kohtus, vaid vaadatakse, kas negatiivset tagajärge oleks saanud ära hoida.