/nginx/o/2014/11/20/3538187t1h46f0.jpg)
Mitmed hiljutised tööd on näidanud, et noores eas stressirikastes tingimustes elamine ei mõjuta mitte ainult indiviidide endi käitumist ja vaimset võimekust, vaid ka nende järeltulijate oma, reeglina negatiivses võtmes – uus uurimus viitab, et ainsa positiivse ilminguna näivad stressirikastes tingimustes elanud isaste pojad olevat paindlikuma käitumisega.
Teadlased üritasid hiirtega tehtud katsetes matkida võimalikult hästi stressirikka koduse keskkonna ja ettearvamatu vanemliku hoole mõjusid – näiteks takistas Zürichi aju-uuringute instituudi teadlane Isabelle Mansuy hiireemadel neil nende poegade esimestel elunädalatel nende eest iga päev kokku paari tunni vältel hoolt kandmast, kirjutab ERRi teadusportaal.
Neilt sündinud hiirepoegadel võimaldati aga üles kasvada stressivabamas keskkonnas, misjärel tehti nendega mitmeid nende orienteerumisvõimet, kannatlikust ja kohanemisvõimet proovile panevaid katseid, mille käigus leidis Mansuy koos kolleegidega, et hiired olid võrreldes kontrollrühmaga tundmatu labürindi harusid uurides julgemad, samuti kannatlikumad ja maldasid parema vaevatasu ootuses pikemat aega oodata.
Töörühm leidis, et nähtud muutuste taga oli epigeneetika – paindlikuma käitumisega hiirte isade sperma uurimisel märgati väikesi muudatusi mineraalkortikoidi retseptori ehitamise eest vastutava geeni lähistel asuva reguleerivat rolli täitvas pärilikkusaines (ühend, mis mõjutab tuntud stressihormooni kortisooli taset).
Lisaks nähti isashiirte järeltulijate aju hipokampuse rakkudes epigeneetilistele muudatustele viitavaid markereid kuues geenis, mis annab vihje, kuidas isade kunagise stressi mõju võib edasi kanduda ka nende järeltulijatele.