Uneapnoe alandab koormustaluvust

Foto: SCANPIX

Uus uuring näitas, et uneapnoe all kannatavad inimesed ei pruugi olla võimelised suure füüsilise pingutuse ajal piisavalt palju hapnikku tarbima, mis tähendab kehvemat koormustaluvust.

Selline järeldus tehti California San Diego ülikoolis (UCSD) läbi viidud ja ajakirjas Journal of Clinical Sleep Medicine avaldatud uuringus, kirjutab Medical News Today.

Obstruktiivne uneapnoe või lihtsalt uneapnoe on seisund, mille puhul hingamine algab ja lakkab une ajal. Sel ajal tekkiv hingeldamine ja norskamine on hetked, mil uni saab häiritud. Nii võivad uneapnoe all kannatavad inimesed olla päeva jooksul unised, sest nende ööuni ei ole piisavalt taastava toimega.

Uneapnoe on seotud mitme südame-veresoonkonna haiguse, sealhulgas kõrge vererõhu, ajurabanduse ja südamehaiguse suurenenud riskiga.

Teadlased usuvad, et kõrgenenud aju- ja südamerabanduse riski üheks varaseks markeriks on VO2 max ehk maksimaalne hapnikutarbimine – maksimaalne hapniku hulk, mida inimese keha suudab pingelise lihastöö ajal kasutada.

VO2 maxi mõõdetakse tavaliselt kardiopulmonaalse koormustesti (CPET) ajal, kui patsiendi südame- ja kopsutalitlust hinnatakse aeroobse treeningu – rattasõidu või jooksmise ajal. Üha sagedamini soovitakse CPETi kasutada ka selleks, et teha kindlaks uneapnoega patsientide südamehaiguste risk.

Uneapnoe ja koormustaluvuse vaheline seos ei ole selge, ent teadlased otsustasid uurida, kas uneapnoe ise võib olla seotud kehvema koormustaluvusega.

Mis nad oma uuringu käigus leidsid, kinnitas nende kahtlusi: mõõduka kuni ägeda obstruktiivse uneapnoe all kannatavate inimeste VO2 max oli koormustesti ajal väiksem kui neil, kes uneapnoe all ei kannatanud.

Ühe selgituse kohaselt on uneapnoe all kannatavad inimesed suurema tõenäosusega ka rasvunud, mis tähendab omakorda ka väiksemat kehalist võimekust. Kuid antud juhul leidsid teadlased, et uneapnoega patsientidel oli kehvem koormustaluvus ka sama kehamassiindeksiga, kuid uneapnoest puutumata inimestega võrreldes.

Uuringu juhtivautor Jeremy Beitler UCSDst märkis, et uneapnoega inimesed peaksid rohkem trenni tegema, kuid see ei ole kogu lahendus. «Me usume, et uneapnoe ise põhjustab strukturaalseid muutusi lihastes, mis omakorda teeb treenimise nende jaoks raskemaks.»

Täpsemalt võtsid teadlased vaatluse alla 15 mõõduka kuni ägeda uneapnoega meest ja naist ning 19 kerge uneapnoega või ilma selle seisundita meest ja naist (kontrollgrupp), kes pidid sõitma veloergomeetriga, mille koormust suurendati kuni katsealuste täieliku kurnatuseni.

Pärast teiste erinevuste arvessevõtmist selgus, et mõõduka kuni ädega uneapnoega osalejate VO2 max oli keskmiselt 14 protsenti madalam kui kontrollgrupis.

Kasutades eelnenud uneanalüüside ja CPETi tulemusi leidsid teadlased ka seose apnoe raskusastme ja väiksema VO2 maxi vahel.

Teadlased järeldasid, et uneapnoe on seotud kehvema koormustaluvusega, kuid et selgitada välja, kas CPETi saab kasutada uneapnoega patsientide diagnoosimiseks, tuleb asja põhjalikumalt uurida.

Üks varasem, tänavu septembris Medical News Today’s avaldatud uuring näitas, et uneapnoe kahjustab aju kehvema verevoolu tõttu.