Uroloog: eesnäärmevähk ei tähenda kindlat surma

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mehe suguelundid

FOTO: Illustratsioon: shutterstock.com

Uroloog Mihhail Žarkovski Tartu Ülikooli Kliinikumist ütles, et kuigi Eestis diagnoositakse igal aastal ligi tuhat uut eesnäärmevähi juhtu, ei tähenda see, et kõik need tuhanded mehed paari kuu pärast ära surevad.

«Eesnäärmekasvaja diagnoos ei võrdu enamikel juhtudel surmaotsusega,» ütles SA Tartu Ülikooli Kliinikumi uroloogia ja neerusiirdamise osakonna arst-õppejõud dr. Mihhail Žarkovski.

Tohtri sõnul on eesnäärmevähi diagnoosimise, ravi ja patsientide elukvaliteedi tõstmise vallas nii maailmas kui meil toimunud suured muutused. Need arengud lubavad päästa elu või väga kaugele arenenud eesnäärmevähi puhul tagada vähemalt elamisväärsed viimased aastad pajudele sellistele patsientidele, kelle jaoks oleks veel kümme aastat tagasi diagnoosi saamine tähendanud kindlat surmaotsust.

Kantserofoobia ehk hirm vähihaiguse ees on ühiskonnas siiski väga suur ning kasvaja avastamisel arvab enamik, et neil on elada jäänud vaid mõned kuud. «Erinevalt teistest kasvajatest areneb eesnäärmekasvaja aeglaselt ja kui haigus varakult avastatakse, on arstidel aega mõelda, millise raviviisi kasuks otsustada,» kinnitas Žarkovski.

Seepärast tuleb sellest haigusest rohkem rääkida, mis aitaks meestel vähem muretseda. «Muidugi peaks sellest rääkima arstid, sest inimesed, kes pole meditsiini ja ravimisega otseselt seotud, ei suuda kogu teavet esitada,» lisas ta.

Samuti ei ole Žarkovski sõnul Eestis patsiendi teavitamine veel kuigi hästi korraldatud. «Üpris tihti tulevad eesnäärmevähi diagnoosiga inimesed minu vastuvõtule, kuid neile pole mitte midagi räägitud ei erinevatest ravivariantidest ega prognoosidest – inimesed arvavad, et nad surevad nüüd kohe ära,» sõnas uroloog. «Kuid see pole ju nii! Tihti allub kasvaja väga hästi ravile ning on ka juhuseid, kus pole ravida vajagi – piisab jälgimisest.»

Liiga vähe infot

Uroloogi kinnitusel on kasvaja jälgimine täiesti aktsepteeritav raviviis. Kui on näiteks avastatud väike kasvaja, mis vastab kindlatele kriteeriumitele, ei vajagi see alati kiiret ravi. Aastake jälgitakse, siis võetakse koeproovid ja nende proovide põhjal otsustatakse, kuidas edasi minna.

«Tegelikult on meil avalikus ruumis üldse liiga vähe seda infot, kuidas eesnäärmekasvajat ravitakse,» nimetas Žarkovski veel ühe murekoha. «Tõsi, internetis on küll väga palju materjale, eriti neile, kes võõrkeeli valdavad, kuid kindlasti peab arvestama, et üsna palju on ka eksitavat infot ning teavet, mis tõele ei vasta,» märkis arst, kes peab silmas just igasuguseid foorumeid, kus inimesed oma kogemustest räägivad.

Vähene teave viib probleemini, kus teiselt arstilt n-ö teist arvamust küsima läinud ja sealt teistsuguse raviviisi kohta kuulnud patsient leiab, et esimene arst ei ole olnud pädev. «Tegelikult ongi palju erinevaid meetodeid, mille vahel valida, igal meetodil on omad ohud-kõrvalnähud, igal meetodil on ka omad eelised ning need kõik võivad olla õiged.»

Äsja lõppenud vuntsikuud ehk Movembrit ta liiga kõrgelt ei hinda. «See üleilmne ja juba mitmendat aastat toimunud kampaania on küll pühendatud eesnäärmevähi teemale, kuid kahjuks kasvatavad mehed lihtsalt vuntse, teemasse liigselt süüvimata,» nentis Žarkovski. «Kas kõik vuntsikasvatajad teavad, millisel juhul peaksid nad perearstile minema PSA testi tegema? Või kas nad teavad, millisel juhul oleks vaja eriti hoolikalt oma tervist jälgida? Kardetavasti mitte.»

Uroloogi sõnul ei tea veel päris täpselt teadlasedki, miks üks või teine kasvaja tekib. Eesnäärmekasvaja tekkepõhjused on ebaselged, nagu paljude teistegi kasvajate puhul. Kindel on vaid see, et kui mehe isal on eesnäärmekasvaja olnud, on temal tõenäosus selle kasvaja tekkimiseks neli kuni kaheksa korda suurem kui teistel.

«Kuid jällegi – see ei tähenda, et tal see kasvaja ilmtingimata tekib, lihtsalt tõenäosus on suurem. Seepärast peavadki mehed, kelle suguvõsas on kasvaja esinenud, oma tervist hoolikamalt jälgima ja aeg-ajalt perearsti juures kontrollis käima,» sõnas Žarkovski.

Tagasi üles