/nginx/o/2013/07/26/1922406t1hec79.jpg)
Kui väljaspool ravijärjekorda osutatud tervishoiuteenuste hüvitamise oponendid on leidnud, et see võib kaasa tuua diskrimineerimise, kuna rahakamad saavad teenuse kiiremini, siis Eesti Eratervishoiuasutuste Liidu (EETAL) juhi Ivo Saarma sõnul suurendab see just kindlustatute solidaarsust.
«Patsientide vaba liikumise võimaldamine vähendab oluliselt diskrimineerimist nende inimeste suhtes, kes tasusid väljaspool ravijärjekorda teenuse eest ise ning kellele seetõttu haigekassa ravikulusid piirhindade ulatuses ei kompenseerinud. Samal ajal võis olla tegemist maksumaksjatega, kellel oli oluline osa sotsiaalmaksu laekumisel ja solidaarsuskindlustusse panustamisel,» kirjutas ta meditsiiniuudiste portaalis med24.ee.
«Veelgi enam, praegu on võimalik kiiremat teenust saada vaid väikesel osal inimestel, kuid rahalise hüvitise süsteemi rakendumisel tekiks selline võimalus ka madalama sissetulekuga inimestel. Õigemini, siis ei olegi see võimalus niivõrd sissetuleku suurusega seotud, kuivõrd ravijärjekorra pikkusega ja mõjuga inimese töövõimele ning elukvaliteedile,» lisas ta.
Oponentide teine põhiline vastuväide on Saarma sõnul, et patsientide vaba liikumine toob tervishoiuteenuse suurema tarbimise ning seab seetõttu ohtu ravikindlustuse eelarve. Samuti väidetakse, et nii võib tekkida disproportsioon erinevate teenuste vahel ning see motiveerib pakkuma nn lihtsamaid teenuseid.
«EETAL on veendunud, et rahalise hüvitamise võimalust hakkab kasutama vaid teatud osa ravijärjekorras olevatest patsientidest – see sõltub finants- või krediidivõimekusest, aga ka inimese terviseprobleemist ja väärtushinnangutest. EETALi hinnangul ei saa osakaal olla nii kriitiline, mis mõjutaks oluliselt tervikpilti.
Leiame, et just terviseprobleemi tõsidus määrab selle, kas inimene soovib ennast ravijärjekorras ettepoole osta või ta jääb ootama. Oma olemuselt on vastuoluline ka väide, et lihtsamatele probleemidele hakkab enam ressurssi kuluma kui keerulistele. Ravijärjekordade lühenedes väheneb kindlasti ka patsientide soov ennast n-ö ettepoole osta, sest kõiki kulutusi ei tagastata ning sedagi tehakse viivitusega.»
Kuna reeglid on paika pandud ja haigekassal jääb võimalus sekkuda, ei saa printsiibi rakendamine EETALi hinnangul kuidagi kasvatada tervishoiuteenuse ülemäärast tarbimist.
«Üksnes ambulatoorse teenuse puhul on olemas mõningane risk, et rahalise hüvitise rakendumisega võib suureneda visiitide arv eriarstide juurde. Selle riski maandamiseks oleme välja pakkunud teenuse hinna piirmäära, millest alates asutakse kulutusi kompenseerima. Piirmäär oleks piisavalt kõrge, et vältida põhjendamatuid visiite. EETAL peab piirmäärade kehtestamist oluliselt paremaks meetmeks kui koefitsientide kasutamist – viimase puhul tekib reaalne oht, et kallimate raviteenuste puhul kerkib patsiendi omaosalus ebaproportsionaalselt kõrgeks, samas kui piirmäära kehtestamisega koheldakse kõiki võrdselt.»
Saarma avaldas ülaltoodud arvamust enne seda, kui Tartu ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet Postimehe veergudel antud teemal kirjutas. «Kõik pole kuld, mis hiilgab, sest kavatsetava muudatusega lükatakse kõrvale Eesti ravikindlustuse põhiväärtused – solidaarsus ja õiglus –, mis on 20 aastat olnud meie tervishoiu suurimateks saavutusteks ja eeskujuks paljudele riikidele, sh kadestamisväärseks nii soomlastele kui rootslastele,» olid Kiiveti sõnad. Saarma sõnul mõjub professor Kiiveti jutt hirmutamisena, mille puhul ei ole toodud argumente, mida ei oleks võimalik ümber lükata.