Kuidas toimuks südame siirdamine Eesti patsiendile?

Foto: SCANPIX

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) kardioloog dr Pentti Põder rääkis Eesti Kardioloogide Seltsi üldkoosolekul, et Helsingi ülikooli kliinikumiga sõlmitud kokkulepe on avanud võimaluse südamesiirdamiseks Eesti patsientidele.

Esimesed mõtted südame transplantatsiooniks olid dr Põderi sõnul Eestis olemas juba 1980ndatel aastatel. Tänastest kitsaskohtadest rääkides tõi ta välja, et kui meditsiin taotleb ülimat kuluefektiivsust, siis selle protseduuri läbiviimiseks kahjuks ei ole palju võimalusi, kirjutab meditsiiniuudiste portaal med24.ee.

«Meie puhul mängib rolli see, et riik on väike, meditsiin alarahastatud, personali napib ja arstid on tööga ülekoormatud. Transplanteeritud südamega inimene vajab väga tihedat jälgimist, diagnostilised probleemid on väga keerukad,» rääkis dr Põder.

Arvestades riigi väiksust tekkis tohtri sõnul viis-kuus aastat tagasi mõte, et Eesti võiks olla seotud suurema keskusega. Kõige lähem keskus meile on Helsingi ülikooli kliinikum ning nendega sõlmitud kokkulepe on avanud võimaluse südamesiirdamiseks ka Eesti patsientidele.

«Oleme sõlminud kokkuleppe, et haigeid uuritakse esmalt Eestis, kuid enne transplantatsiooni peab haige olema käinud ka füüsiliselt Helsingi ülikooli kliinikumi arstide vastuvõtul. Kuna Eesti ei kuulu praegu ühtegi Euroopa transplantatsioonialase koostöö organisatsiooni (Eurotransplant, Scandiatransplant) ning ka sellealaseid plaane lähitulevikus ei ole, siis on doonorsüdameid võimalik saada vaid Eesti patsientidelt,» selgitas Põder.

Helsingi ülikooli keskuses alustati siirdamistega 1985. aastal ja aastas tehakse seal 15-20 südamesiirdamist.

Südamesiirdamiseks sobiva patsiendi vanusepiiri on kogu maailmas vähehaaval tõstetud ülespoole, praegu on selleks 70 aastat. Absoluutseteks vastunäidustuseks südame siirdamiseks on alkoholism, narkootiliste ainete tarvitamine nii praegu kui anamneesis ja suitsetamine. Samuti psüühiline labiilsus ja ebapiisav soostumus toimetulekuks keeruka ravirežiimiga.

Kuidas südamesiirdamise protsess toimuks?

«Retsipient käib Eestis kardioloogi juures uuringutel, siis toimub konsiilium, kes otsustab tema sobivuse üle. Info liigub konsiiliumist Tartu ülikooli transplantatsioonikeskuse koordinaatorile ja sealt edasi koos uuringutulemustega Helsingi ülikooli kliinikumi. Kliinikum annab tagasisidet, kas on vaja teha veel täpsustavaid uuringuid ja ütleb, millal on vaja patsiendil Helsingi ülikooli kliinikumi minna. Pärast visiiti soome arstide juurde otsustatakse tema lisamine transplantatsiooni nimekirja  ootelehele ja siis on transplantatsioonikeskus patsiendiga pidevas ühenduses,» kirjeldas Põder.

Eestis on praegu kaks kardioloogide rühma, kes transplantatsiooniküsimusega tegelevad – Tartu ülikooli kliinikumis ja PERHis. Keskus valitakse olenevalt sellest, kuhu patsiendil on parem minna.

«Kui haige on pääsenud Helsingi ülikooli kliinikumis transplantatsiooni nimekirja, siis edaspidi toimub kontakt transplantatsiooni koordinaatoriga igal nädalal ning kliinilised kontrollid toimuvad igas kuus,» lisas ta.

Kui leitakse sobiv doonorsüda, siis sellest hetkest alates toimuv sündmuste jada on väga täpselt paika pandud nii Eesti kui Soome poolel. Põderi sõnul kestab kogu protsess alates doonorsüdame leidmisest kuni siirdamisprotseduuri lõppemiseni ja patsiendi ärkamiseni praktiliselt katkematult ühe ööpäeva jooksul.

«Siirdamisjärgselt hakkab patsient saama immuunsupressiivset ravi ja profülaktilist ravi, hiljem immuunsupressiivset püsiravi, mis koosneb erinevatest preparaatidest. Raviskeemi kuulub veel viirus-, stresshaavandi-, osteoporoosivastane ning sageli ka antihüpertensiivne ravi. Siirdamisjärgse jälgimise hulka kuulub esimese 12 kuu jooksul praktiliselt iga paari kuu tagant biopsia võtmine, vereanalüüside, ehhokardiograafia ja muude uuringute tegemine, kusjuures vähemalt biopsia võtmine käib esialgu Helsingi ülikooli kliinikumis. Mida rohkem on möödas siirdamisest, seda harvemaks läheb biopsiate võtmine,» selgitas Põder.