Psühholoog: meis kõigis on psühhootilisust

Foto: SCANPIX

Psühholoogi ja psühhoanalüütiku Endel Talviku sõnul on meis kõigis psühhootilisust, kuid enamasti ei pääse see läbi filtri esile.

Talvik selgitas Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku sügiskonverentsil, et inimese areng algab psühhootilisest arengufaasist, vahendab meditsiiniuudiste portaal med24.ee

«Probleemid, mis selles, väga varases, arengufaasis, algavad, toovad kaasa psühhootilise isiksusestruktuuri, mis tähendab seda, et inimesel töötavad teatud kaitsemehhanismid hoopis teismoodi. Meil kõigil on need kaitsemehhanismid olemas. Me kõik oleme oma arengus olnud psühhootilises arengufaasis,» rõhutas ta.

Järgmiseks etapiks on nn piirseisundid, kuhu kuuluvad muu hulgas ka psühhopaadid, kelle areng on millegipärast «poole peale» pidama jäänud, kuid arenguhäire on võrreldes psühhootilise isiksusega hiljem tekkinud. Talvik selgitas, et ka neil inimestel on palju lõhestumist, kuid see ei ole psühhootilise tasemega nagu psühhootilise isiksusestruktuuriga inimesel. 

«Viimane etapp on nn neurootilisus. Kõige parem, mis meiega juhtuda võib, on jõuda neurootilisse arenguetappi, kus kehvadel tingimustel võime paraku saada neuroosi,» kirjeldas psühholoog. 

«See tähendab seda, et meil on varases arengus kaks väga olulist ülesannet. Esiteks on vaja  eristada enda ja objekti representatsioone. Kel see on puudulik, neil puuduvad piirid enda ja teiste vahel ning ei saada aru, mis on inimesest väljaspool ja mis sees. Hääli peas ei tajuta kui sisekõnet, vaid omistatakse need kellelegi teisele. Teiseks peab integreerima enda ja objekti erinevaid representatsioone. Kui seda ei tehta, on maailm selgelt must-valge ja üleminekuid nende vahel ei ole. Objekti konstantsust ei esine. Eduka integreerimise puhul saab inimene aru, et tema ema pärast rasket tööpäeva on ikka seesama ema, kes läheb väljapuhanult teatrisse. Skisofreeniahaige jaoks võib tunduda, et tegemist on kahe erineva inimesega. See on midagi, mis on väga varajases arengus «nihu läinud»,» nentis Endel Talvik, kinnitades kokkuvõttes, et eristamise juures on kõige tähtsam teha vahet sise-ja väliskõnel ning oma mõtetel ja fantaasiatel. 

«Freud ja mitmed teised psühhonalüütikud pärast teda on seisukohal, et väike laps hallutsineerib – kogu aeg. Kui tal näiteks ema vajab, siis ta hallutsineerib, et ema tuleks ja aitaks ta hädast välja. Laps väljendab seda meeleheitliku nutuga, mis on üpris lähedal psühhootilisele seisundile. Ema tulebki kohale, kuid mitte sellepärast, et laps teda hallutsineerib, vaid seetõttu, et laps niheleb, nutab. Mõelge, mis juhtub siis, kui ema ei tule kohale…» pani psühholoog kuulajaid mõtlema. 

Maailm, milles laps elab, on tema sõnul ühest küljest küll psühhootiline, aga teisalt ka väga turvaline - selles maailmas, alateadvuses, on kõik asjad veel võimalikud, alates jõuluvanast ja päkapikkudest, lõpetades lendava vaibaga. 

«Hiljem hakkame selgelt eristama teadvust alateadvusest - meie teadvus, keeleline mõtlemine, hakkab tööle. Selle keelelise mõtlemise all, sügavamal tasandil, on psühhootiline mõtlemine. Me kõik oleme olnud psühhootilised ja hallutsineerinud – oleme teinud seda väikeste imikutena ja me teeme seda jätkuvalt edasi igapäevases elus unenägudes. Need on need kohad, kus hallutsinatsioonid välja paistavad, tavaelus neid siiski näha ei ole,» märkis Talvik. 

Psühhootiline ehk primaarprotsessiline mõtlemine säilib meis Talviku sõnutsi kogu aeg, see on meie loovuse alus: «Sügaval sisimas oleme me psühhootilised edasi ja see, millega me siin maailmas toime tuleme, on vaid pealisehitis, lihtsalt nüüd läbib kõik filtri. Kui filter ei ole hea, võime hakata maailma moonutatuna tajuma lähtuvalt oma sisetundest, nt anoreksia puhul, kui kõhn inimene vaatab peeglisse ja näeb end paksuna.». 

«Selles samas psühhootilises ehk alateadlikus maailmas kehtivad teatud reeglid. Me näeme maailma läbi enda: kõike, mis juhtub, seostatakse endaga, nt tõlgendab psühhoosis olev inimene raadiost tulevat saadet kui sõnumit, mis on talle mõeldud. Alateadvuses kehtib ka sümmeetrilisuse printsiip: kui inimesele meeldib Beethoven, siis laseb ta ka teistel seda kuulata, sest neilegi peab see meeldima. Samuti eeldab psühhootiline inimene, et kui tema näeb maailma teatud viisil, näevad seda niimoodi ka teised. Lisaks projitseeritakse enda sees olevad tunded ja fantaasiad maailmale,» kirjeldas Endel Talvik.