/nginx/o/2015/01/04/3655105t1hced7.jpg)
Esmatasandi tervisekeskuste rajamisel peab riik raha otstarbeka kasutamise seisukohast suuremaid tervisekeskusi mõistlikumaks ning eelistab nende loomisel haiglaid, kuid perearstide seltsi juhi Diana Ingeraineni sõnul näitab nii Eesti kui muu maailma kogemus, et väikesed üksused pakuvad paremat teenust.
Ingerainen tundis muret, et juhul kui tervisekeskuste loomine jääb haiglate peale, ei pruugi nad näiteks asukoha valikul lähtuda patsientide tegelikest vajadustest. Haiglate liidu juhi Urmas Sule hinnangul on aga just väiksemate linnade puhul ainuvõimalik planeerida tervisekeskust koos haiglaga.
Paluste sõnul tugineb ministeerium tervisekeskuste asukohtade küsimuses Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE käimasoleva uuringu vahearuandele.
«Uuringus eristatakse vajadusepõhiselt kuni 55 võimalikku esmatasandi tervisekeskuse teeninduspiirkonda. Praegu korraldavad sotsiaalministeeriumi ametnikud koostöös RAKE esindajatega kokkusaamisi huvitatud osalistega – kohalike omavalitsuste, perearstide, tervishoiuteenuste pakkujatega – maakondades kohapeal, et tutvustada tervisekeskuste geograafilise planeerimise uuringut ning ka toetuse taotlemise põhitingimusi.»
Kuhu tervisekeskused lõpuks rajatakse, tuleb osalistel Paluste sõnul kohapeal enne projektile toetuse küsimist kokku leppida. «Mõistame, et projekt on tõsine proovikivi sellele, kui koostöövõimelised on erinevad osalised kohtadel,» tõdes ta.
Ingerainen nägi ohtu ka selles, et tervisekeskuste koondumine haiglate ümber võib tähendada suuremate keskuste eelistamist, samas kui nii Eesti kui ka välismaa perearstikeskuste kogemused näitavad, et kvaliteetsemat teenust pakuvad patsientidele pigem väiksemad üksused.
Ministeerium peab raha otstarbeka kasutamise seisukohast suuremaid tervisekeskusi aga mõistlikumaks. Paluste sõnul ei halvenda see kuidagi ka arstiabi kättesaadavust.
«Pigem on neil võimekust tagada teenuste kättesaadavus suuremale piirkonnale ning seda vajadusel ka filiaalides, kus tervisekeskuse spetsialistid võivad käia vajaliku sagedusega ka kohapeal. Perspektiivselt mõeldes on meil tulevikus sellistesse nüüdisaegsetesse toetava meeskonnaga keskustesse lootust leida ka noori spetsialiste,» selgitas ministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja.
Samuti märkis Paluste, et üldiselt eelistatakse planeeritavate esmaabi tervisekeskuste puhul projekte, mis aitavad saavutada 2020. aastani kehtiva Eesti rahvastiku tervise arengukava eesmärke ja soodustavad koostööd tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuste pakkumisel.
Et muu hulgas hinnatakse ka taotleja suutlikkust, kvalifikatsiooni ja kogemusi projektide elluviimisel, oli ta nõus Ingeraineniga, et sellest lähtudes võib haiglatel olla tõepoolest mõningane eelis. Samas ei saa tema sõnul kuidagi väita, et see piiraks perearstide õigusi.
Paluste hinnangul võiks haiglate ja perearstide koostööl olla tervisekeskuste väljaehitamisel potentsiaali just seetõttu, et haiglatel on rohkem kogemusi investeerimisel taristusse, millele viitas ka haiglate liidu juht Urmas Sule. «Haigla sisuline huvi võiks tuleneda võimalusest pakkuda tervisekeskustes ka piiratud valikut ambulatoorseid eriarstiabiteenuseid, sealhulgas diagnostikateenuseid. Perearstidega kokkuleppeid saavutamata ei ole aga haiglatel mõtet ega ka võimalust tervisekeskusi arendada,» lisas Paluste.
«Mõistame küll perearstide soove ja hirme, kuid suurt pilti silmas pidades tuleks meil pigem loota, et haiglad ja ka kohalikud omavalitsused võtavad selle suure vastutuse ning me suudame võetud eesmärgi saavutada,» märkis Paluste.
/nginx/o/2014/12/12/3601955t1hb0af.jpg)