Millal on õigus kasutada Euroopa Liidu ravikindlustuskaarti?

Euroopa ravikindlustuskaart Foto: Peeter Langovits

Haigekassa Harju osakonna jurist Teele Mikk kirjutab, et umbes sajal juhul aastas tuleb haigekassal esitada teises Euroopa Liidu riigis arstiabi saanud isikule nõue raviarve tasumiseks. Enamasti on asi Euroopa ravikindlustuskaardi kasutamises, kui selleks ei ole tegelikult õigust. 

Välismaal arstiabi osutanud tervishoiuteenuse osutaja lähtub raviarve esitamisel Euroopa ravikindlustuskaardi kehtivuse tähtajast ning esitab arve oma riigi pädevale asutusele, kes edastab need arved Eesti haigekassale. 

Seega laekub Eesti haigekassale teiste Euroopa Liidu liikmesriikide pädevatest asutustest aastas tuhandeid raviarveid ning neist umbes sajal juhul esitatakse välismaal vajaminevat arstiabi saanud isikule nõue raviarve tasumiseks. Enamik neid tagasinõudeid tuleneb Euroopa ravikindlustuskaardi kasutamisest välismaal arstiabi saades, kui selleks ei ole isikul tegelikult õigust. 

Siinkohal seisneb peamine probleem inimeste teadmatuses ja arusaamatuses seoses konkreetse töölähetuse defineerimisega ning ei saada aru, kuhu riiki on ettevõtjal kohustus tasuda töötaja eest sotsiaalmakse ehk kust riigist tekib isikul õigus vastutasuks saada erinevaid sotsiaalseid hüvesid. Seega oleks paslik üle korrata põhitõed selles osas, millal ei ole Euroopa ravikindlustuskaardi kasutamine õigustatud. 

Euroopa ravikindlustuskaardi pöördel on kirjutatud, et see ei kehti, kui ravikindlustus on Eestis lõppenud (isegi, kui kaardile märgitud «kehtiv kuni» kuupäev on alles tulevikus). Ravikindlustuse seaduse (edaspidi RaKS) § 21 lõige 4 sätestab järgmist: kui isiku kindlustuskaitse on peatunud või lõppenud, ei tohi ta Euroopa Liidu ravikindlustuskaarti või asendussertifikaati kasutada. 

Kui välismaalt saabub isiku raviarve, siis Eesti haigekassa kui Euroopa ravikindlustuskaardi väljastanud pädev asutus maksab kõik koondarved, kuid haigekassal on võlaõigusseaduse alusel ühtlasi tagasinõudeõigus tasutud ravikindlustushüvitise ulatuses isiku suhtes, kes kasutas Euroopa ravikindlustuskaarti või asendussertifikaati pärast kindlustuskaitse peatumist või lõppemist.

Näide elust enesest:

Peeter töötab Eesti vahendusfirma kaudu juba kolmandat kuud Soomes. Tema tööd korraldab teda kohapeal vastu võtnud Soome ettevõte. Ta ei ole päris kindel, kas tema puhul on tegemist lähetatud töötajaga või töölähetuses viibiva töötajaga ning samuti ei tea ta, kuhu riiki tasutakse tema eest sotsiaalmakse. 

Kuna temaga lepingu sõlminud vahendusfirma puhul oli tegemist Eesti ettevõttega, siis ta arvab, et maksud makstakse ikkagi Eestisse. Tema veendumust kinnitab ka asjaolu, et talle ei ole Soome pädevast asutusest Kansaneläkelaitose (ehk KELA) saadetud postiga Soome haigekassakaarti, küll aga on tal olemas Eestist juba varem väljastatud Euroopa ravikindlustuskaart. 

Äkitselt tabab Peetrit infarkt ning ta vajab Soomes tööl olles vältimatut abi. Haiglas olles esitab ta Eestist väljastatud Euroopa ravikindlustuskaardi, kuna kaardile märgitud kehtiv kuni kuupäev saabub alles aasta pärast. Peetri tervislik olukord stabiliseeriakse ning kohapeal maksab ta vaid omavastutustasu. Aasta aega hiljem saab aga Peeter Eesti haigekassalt nõude raviarve tasumiseks. Miks? 

Isiku puhul on tegemist Euroopa Liidu õiguse alusel lähetatud töötajaga ehk renditöötajaga – seega ta osutab teenust teises riigis, kasutajaettevõtja järelevalve ja juhendamise all ning talle kohanduvad ka selle riigi nõuded, samuti maksab ta maksud riiki, kus ta töötab. 

Euroopa ravikindlustuskaardi kasutamiseks puudus tal õigus tulenevalt RaKS § 21 lg 4-st, mis sätestab, et kui isiku kindlustuskaitse on peatunud või lõppenud, ei tohi ta Euroopa ravikindlustuskaarti või asendussertifikaati kasutada. RaKS § 26 lg 3 kohaselt on haigekassal tagasinõude õigus. 

VÕS § 1041 sätestab, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Seega on haigekassa nõue Peetri vastu igati õiguspärane ja põhjendatud.

On ilmselge, et kui isikut tabab terviserike, siis esmane prioriteet on alati tema tervisliku olukorra stabiliseerimine. See aga ei tähenda, et kulud, mis olid tarvilikud terviserikke kõrvaldamiseks, võib jätta kandmata. Haigekassa peab oma tegevuses arvestama ka kõigi teiste ravikindlustusega kindlustatud isikute huvidega. Kuna tegemist on solidaarsusel ja piiratud omaosalusel põhineva kindlustusega, siis ei ole põhjendatud osadele isikutele erandite tegemine.  

Kõigil isikutel, kes on liitunud ravikindlustusega, seda enam, et tegemist on sundkindlustusega, on õigus eeldada, et ravikindlustuseks mõeldud tervishoiukulusid kaetakse seaduses sätestatud korras. 

See tähendab, et kui isikul on Eestis kehtiv ravikindlustus ja ta vajab arstiabi Euroopa Liidus, sealhulgas ka vältimatut abi, siis tagab haigekassa kindlustusandjana  ravikindlustuse. 

Kui isikul kehtiv kindlustuskaitse puudub, siis on vältimatu abi tagatud Eesti territooriumil riigieelarvelistest vahenditest. Seega riik hoolitseb, et  tema territooriumil olevatele isikutele on vältimatu abi alati tagatud. Riigile ja teistele ravikindlustatud isikutele ei ole põhjendatud panna kohustust tasuda isiku arstiabi ja vajamineva arstiabi eest väljaspool Eestit, kui isik on ennast ise jätnud ilma kindlustuskaitsest Eestis.