Tartu ülkooli kliinikumi kliiniline logopeed Helena Oselin selgitab Kliinikumi Lehes ilmunud intervjuus, mille poolest erineb haigla logopeedi töö n-ö tavalise omast ning kinnitab muu hulgas, et kõnepuudega lapsi on üha rohkem.
Mida teeb logopeed haiglas?
11. jaanuar 2015, 21:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui erinev on haigla logopeedi töö lasteaias või koolis töötava logopeedi omast?
Kõik logopeedid tegelevad nii kõne hindamise kui kõneraviga. Haiglas on logopeedide patsiendid nii lapsed kui täiskasvanud ning logopeed töötab meeskonnas, kuhu kuuluvad arstid, õed, psühholoog, füsioterapeut ja sotsiaaltöötaja. Mina töötan närvikliinikus ja lastekliinikus, mistõttu saan sellest täpsemalt rääkida. Näiteks närvikliinikus neuroloogia osakonnas on kõneravist olulisem elulise tähtsusega funktsiooni – neelamise hindamine. Kui neelamishäire avastatakse õigel ajal ning lähtuvalt uuringutest saadud teadmistele leitakse sobiv toitmisviis, saab ära hoida edasisi tüsistusi (nt aspiratsioonipneumooniat).
Mis põhjustab neelamisfunktsiooni häireid?
Põhjusi on erinevaid. Neuroloogia osakonnas on üks sagedasemaid põhjuseid insult. Kirjanduse järgi on umbes 50 protsendil akuutses faasis insuldihaigetest düsfaagia ehk neelamishäire. Lisaks esineb seda progresseeruvate neuroloogiliste haiguste puhul, nagu näiteks ALS, müasteenia, Parkinsoni tõbi jne.
Neelamishäiret võib esineda ka onkoloogiliste probleemide puhul. Esineb ka psühhogeense etioloogiaga neelamishäire kaebusi – nn tükitunne kurgus, mille puhul uuringu käigus selgub, et mingit n-ö tükki kõris ei ole ning neelamise füsioloogia on normipärane. Uuringu tulemusena saab inimene objektiivset infot ning sageli ka tükitunne tasapisi kaob.
Kõrvalt vaadates on jäänud mulje, et järjest enam lapsi vajab logopeedi abi. Millest see tuleb?
Puudega inimeste protsent ühiskonnas tervikuna on kasvanud. Meditsiini areng on viinud selleni, et aidatakse elule rohkem inimesi, kellest osad jäävad raske puudega, sh kõnepuudega. Statistika andmeil suureneb järjest ka pervasiivse häirega laste hulk, millega sageli kaasuvad suhtlemisraskused või kõnehäire.
Laste kõnet mõjutab kasvukeskkond. Kui me suhtleme omavahel vähem, siis kuuleb ja näeb laps head suhtlemist, sh kõnet vähem ja saab sellest vähem õppida. Kõnehäirega laste puhul on kurb kuulda, kui nad veedavad tunde televiisori ees või nutitelefoni seltsis, eriti kui vaadatakse võõrkeelseid multifilme või mängitakse võõrkeelseid mänge.
See tekitab niigi probleemse kõne arengu puhul veelgi suuremat mahajäämust. Tähtis on jälgida lapse eakohast arengut igast aspektist – lisaks kõne arendamisele tuleb näiteks ka tükilist toitu hakata õigel ajal närima. On olnud juhus, kui kolmeaastast last õpetati närima, kuna ta oli harjunud neelama ainult vedelikku ja püreetaolist konsistentsi.
Lisaks tuleb hinnata õigesti lapse kogelemist. Arenguliselt on sõna või fraasi kordu- sed ning vähesel määral silbikordused normaalsed teise-viienda eluaasta vahel, ent kui kogelus on väga tugev või püsib üle kuue kuu, siis oleks vaja pöörduda logopeedi vastuvõtule.
Kogelevad lapsed on sageli tundlikuma närvisüsteemiga ning seetõttu ei piisa vaid logopeedi juures kõneravil käimisest, vaid tuleb korrigeerida ka elustiili – tähtis on rutiin ja rahulik ümbruskond, kuna tundlikud lapsed kogevad meid ümbritsevat märksa eredamana.
Kuidas saab logopeedi vastuvõtule?
Ambulatoorsesse vastuvõttu saab pere- või eriarsti saatekirjaga pöörduda lastekliinikus, kõrvakliinikus, spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus ning psühhiaatriakliinikus. Lisaks konsulteerivad logopeedid vajadusel raviarsti suunamisel kliinikus olevaid statsionaarseid patsiente.