Kas jalutuskäik looduses võib asendada psühholoogi?

Foto: Panther Media/Scanpix

Ökopsühholoogid on viimase paari aasta jooksul astunud märkimisväärseid samme oma valdkonna rikastamiseks tugeva teadusmaterjaliga. Viimaste uuringute kohaselt tõstab isegi vaevuhoomatav suhe loodusega tuju, parandab mälu ja vähendab stressitaset.
 

Looduskauni koha imetlemine toaaknast võib näiteks märkimisväärselt vähendada pulsisagedust ja mõnde uuringute kohaselt aitavad loodusvaatega haiglatoad kaasa patsientide tervenemisele, kirjutab bioneer.ee.

Lisaks pakub ehtne loodus mõõdetavaid eeliseid võrreldes inimese loodud keskkondade ja looduse jäljendustega. Üks uuring näitas, et läbi linna jalutamine koormab meie tähelepanu, samal ajal kui jalutuskäik pargis taastab keskendumisvõimet ja võib meie mälu positiivselt mõjutada.

Portlandis töötava psühholoogi ning ajakirja «Ökopsühholoogia» toimetaja Thomas Doherty järgi tõestab teise põlvkonna ökopsühholoogide uurimistöö looduse mõõdetavat kasu nii kehale kui mõistusele. Näiteks langeb rohealadel olevate inimeste pulsisagedus, nende lihased lõdvestuvad ja nad muutuvad rahulikumaks. See on erinevus, mida võib märgata isegi kihavalt linnatänavalt rahulikku parki jõudes.

Neid leide kinnitas ka Peter Kahni hiljutine uuring. Esmalt kasvatas Kahn katseisikute vaimset pinget sellega, et andis neile lahendamiseks rea matemaatikaülesandeid. Siis paigutas ta ühe grupi istuma loodusvaatega akna ette, teise sama vaadet reaalajas kuvava plasmateleri ette ning kolmandad olid näoga tühja seina poole.

Nagu oodatud, kogesid need, kes istusid akna ees, kiireimat pingelangust (seda mõõdeti nende kahaneva pulsisageduse põhjal). Lisaks täheldati, et osalejad vaatasid tühja seinaga võrreldes palju sagedamini aknast välja või plasmaekraani. Kuid uurijad leidsid ka ühe ootamatu tulemuse.

«Üllataval kombel ei olnud aga tühja seina ja loodusvaatega plasmaekraani vahel mingit erinevust stressi alandamise osas,» ütles Ruckert. Nende uuring näitab, et autentse looduse vaatamine alandab stressi, kuid looduse digitaalne jäljend leevendab stressi vaid võrdväärselt tühja ja igava seinaga.

Kahn, kelle uuring ilmus 2008. aasta Journal of Environmental Psychology maikuu numbris, ei tea täpselt, miks ei suutnud plasmaekraan stressi paremini leevendada kui tühi sein. Ta kahtlustab, et põhjuseks on inimeste võime tajuda ka realistlikku looduspilti ikkagi «päris asja» asendusena.

Emory Ülikoolis töötava Lilienfeldi arvates on Kahni uurimistöö heaks näiteks, kuidas võiks empiirilisi ökopsühholoogia uuringuid kujundada, kuid ta pole tulemuste õigsuses veendunud enne, kui edaspidised uuringud neid kinnitavad.

Keskendu lillede vahel

Lisaks sellele, et autentne suhtlus loodusega aitab meil lõõgastuda, mõjub see tähelepanu taastamise teooria kohaselt positiivselt ka keskendumisvõimele. «Meie keskendumisvõime väsib,» selgitas Doherty. «Ja looduslikud keskkonnad aitavad seda taastada.»

Michigani Ülikooli 2008. aasta uurimuses palus Marc Berman osalejatel numbreid meelde jätta ning neid pärast vastupidises järjekorras ette lugeda. Siis paluti pooltel osalejatel jalutada läbi puukooli, teistel aga mööda ülerahvastatud linnatänavaid. Seejärel pidid mõlema grupi liikmed numbritesti uuesti sooritama.

Need, kes olid jalutanud puukoolis, panid paremini tähele ja mäletasid rohkem numbreid kui need, kes olid linnas kõndinud. Puukoolis jalutanud suutsid ette lugeda keskmiselt 1,5 numbrit rohkem kui esimeses testis; linnas kondajate tulemus paranes aga 0,5 numbri võrra.

«Meie uuring oli üks esimesi, mis jõudis tunnustatud psühholoogiaajakirja,» ütles Berman, kelle töö avaldati ajakirjas Psychological Science. «Meil oli mitmeid eksperimentaalseid kontrollimehhanisme.»

Näiteks kontrollis Berman katsealuste järjepidevat püsimist soovitud radadel, jälgides neid GPSiga varustatud käekellade abil. Inimeste meeleolu hindamiseks enne ja pärast jalutuskäike kasutati standardiseeritud ankeetküsitlust.

«See oli üks esimesi kordi, kui inimese suhe loodusega tõestati ära empiirilise uuringuga,» ütles Ruckert Bermani uuringu kohta. «Kuna ökopsühholoogias kasutatakse üha sagedamini süstemaatilist lähenemist, näen ma juba dialoogi tekkimist peavoolu psühholoogiaga.»