:format(webp)/nginx/o/2015/01/26/3708995t1h7932.jpg)
Riigikokku tagasi kandideeriv keskfraktsiooni liige ja sotsiaalkomisjoni liige Viktor Vassiljev on õppinud geriaatriks, kuid eluaeg sel erialal töötada on tema sõnul psühholoogiliselt raske.
Vassiljev: eluaeg geriaatrina töötada on psühholoogiliselt raske
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Olen õppinud geriaatriks ja töötanud geriaatrina pea kakskümmend aastat, kuni 1996. aastal tõmmati geriaatri eriala meditsiiniliste erialade nimistust maha. Polevat Eestis sellist vaja. Ei hakanud kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistist perearstiks ümber õppima, jätsin endale mõned konsultatsioonitunnid ja läksin ära poliitikasse,» rääkis Vassiljev Mediitsiniuudistele antud intervjuus.
Maailma praktika ongi tema sõnul selline, et tihtipeale töötatakse geriaatrina paarkümmend aastat ja siis spetsialiseerutakse mujale või vastupidi – pärast paarkümmend aastat kirurgina töötamist minnakse geriaatriks.
«Eluaeg sel erialal töötada on ka psühholoogiliselt raske, patsiendid muudkui surevad ja terveks ei saa keegi,» lisas ta.
Küsimusele, kas arste ja õdesid võiks olla poliitikas ja ka riigikogus rohkem kui praegu, vastas Vassiljev, et praegu on neid piisavalt.
«Arsti töö on arsti töö ja õe töö on õe töö, see on igal juhul tähtsam kui poliitikategemine ja ametnikutooli nühkimine. Teine asi, et igasuguse professionaalse kogemusega inimesi on nii ametnike kui poliitikute seas vaja, proportsioonis üks sajale – et seadust küpsetades oleks kelle käest küsida, mis värk üldse on.»
Kuid samamoodi on tema sõnul poliitikas vaja ka elektriinsenere, ettevõtjaid ja raamatupidajaid. «Ikka üks sajale. Ainult et enamuse peaksid moodustama professionaalsed poliitikud, kes on asja õppinud,» lisas ta.
«Lisaksin veel, et arstikogemus annab suurepärase oskuse lahendada kõikvõimalikke probleeme, sealhulgas poliitilisi. Tehnoloogia on ju selge – ikka kõigepealt anamnees, siis uuringud, seejärel diagnoos ja alles pärast seda ravi. Mitte vastupidi, nagu meil sageli tehakse.»