Lugeja kiri: Eesti tohtrid teevad imet

Operatsiooni Tartu Ülikooli Kliinikumis.

FOTO: Sille Annuk/Postimees

Pärast rasket liiklusõnnetust viga saanud Aare Tamm sai tänu Tartu Ülikooli Kliinikumi arstidele taas oma tervise korda.
 

Oli 13.oktoober aastal 1964. Kiskus pimedaks ja tibutas vihma. Kõige hullem oli see, et minu Jänestega Jawal (Kovrovets 175) ei  olnud tuled korras. Sõita tuli pimedas. Karksi-Nuia Taagepera teel sõitis teine samas seisus mees vastu  CZ 175-se mootorrattaga ja samuti ilma tuledeta. Seal me siis vastakuti põrkasime.

Minul põlv puru, lahtine reieluu murd ja veri jooksmas, teine mees suutis vähemalt longata. Mina olin kraavis otsapidi vees ja veri jooksis kõvasti lahtisest haavast. Tema tiris mind veest välja ja aitas mul rihma vöölt lahti päästa ning tõmbas sellega nagu žgutiga reie kinni. Seal siis tõdesime, et ei minul ega temal polnud oma ratas. Rattad olid mõlemal sõprade käest saadud.  Nüüd mõlemad rattad purud mis purud.

Mees võttis kaks lumevärava toigast ja lonkas abi järele. Hiljem tuli välja, et omal tal oli ka jalaluu katki … Vahepeal tuli ühelt poolt liinibuss ja teiselt poolt veomasin. Kuna olin sellises seisus, et bussi mind sisse ei saanud, siis suruti mind veoauto kasti. Aga suurem töö oli purupurjus veomasina juhi kabiini tagasi aitamisega. Aga lõpuks sai mees rooli taha ja sõit läks Nuia arstipunkti. Seal fikseeriti jalg ja kiirabi tuli Viljandist mulle järele. Viljandis õmmeldi haavad kokku ja sääreluust pandi varras läbi ja jalg venitusse. Nii venitati jalga kaks ja pool kuud, siis teatas tohter, et jalg tuleb kahjuks amputeerida. Viljandis muud võimalust ei ole. Palusin siiski otsida sellist võimalust, et oma jalg ikka alla jääks. Olin siis 25.

Dr. Rimm oli see mees, kes leidis lahenduse Maarjamõisa tohtri läbi. Dr. Liiv tuli veel aasta lõpus Viljandisse mind vaatama ja otsustas aidata. Veel vana aasta lõpus tehti Tartus dr. Liivi vedamisel otse imet. Puusast raiuti luud kadunud tükkide asemele, kruviti plaat piki luud ja luutükke, põlv tõmmati poldiga risti kokku ja jalg jäi alla. Juba kevadel olin Jõgevestes kalavetel. Aga kui üks asi peab untsu minema, siis ta ka läheb. Kukkusin nii, et polt põlves läks pooleks ja plaat jalas paindus kõveraks. Nii jäigi. Selge oma viga.

1967. sain Tallinnas dr. Seppoga jutule ja tema tellis mingi aparaadi, millega jalg jälle õigeks ajada. Kuulus mees ja kuulsad nõudmised. Tema nõudis et enne lõikust oleks 2 pudelit punast veini voodiotsas. Pidavat aitama peale lõikust kiiresti taastuda. Aga sedakorda ei suutnud ka tema mind aidata. Ei tema ega vein. Luu olnud nii kehvas seisus, et aparaati ei saanud sisse panna. Jalg oli enam vähem sirge, aga tohtri käsk – astud peale ja kõik! Jalg jälle kõver ja  kõveraks ta jäigi, pealegi 6 cm lühemaks kui teine.

2004 kevadel panin Jeruusalemmas mõlemad käed vastu Nutumüüri ja palusin: Jumal, kui saad, aita! Mis edasi sai, seda võtan kui palve vastust. Olin astunud oma kõvera jalaga oma 40 aastat. Samal ajal aga astus ortopeedia seitsme penikoorma saabastega edasi.

Juba samal aastal sain jutule regionaalhaiglas. Sain perearstilt suunamiskirja parema jala põlveliigese vahetamiseks. Üks julge tohter võttis mind ette ja opereeris. Kui peale operatsiooni jalga nägin, ehmatasin tõsiselt – lõigatud oli hoopis teist jalga!  Parem jalg oli sama kõver edasi, aga vasakul jalal oli nüüd uus liiges. Tohter ise ütles, et temal polnud sihukest rauda, mis paremale jalale oleks sobinud ja kuna vasak liiges oli ka kulunud, pani liigese sinna paika. No nii! Aga viis kuud hiljem pandi ka parema põlve liiges korda.

Kuna mul on lausa annet liigeste lõhkumise alal, siis sain kaheksa aastat hiljem hakkama metsatööl pingutades sellega, et liigese plastosa sääreluu otsas purunes kolmeks tükiks. Taas sõit regionaalhaiglasse. Uus operatsioon ja arsti nukker nägu – kahjuks ei saanud korda. Alumine liigese osa jäi panemata. Jäid kargud ja valikuvõimalus – kas jalg põlvest sirgeks ja veel lühemaks või reiest maha. Üsna kurb väljavaade.

Pöördusin  oma lootusetuses taas Tartu tohtrite poole. Ühe korra nad juba päästsid mu jala, ehk aitavad ka seekord. Kliinikumi tohter Aare Märtson võttis jutule ja julgustas – jalga maha võtta ei ole tarvis. Saabus operatsiooni aeg. Suure lootusega läksin haiglasse. Olin juba palatis, kui tuli välk lausa selgest taevast. Poolnaljaga võib öelda, et Tallinnas vaadati vanust passi järgi, aga Tartus hammaste järgi. Nagu hobusel. Selgus, et ühe hamba all oli põletik ja ka uriiniproov tohtritele ei meeldinud. Mis seal ikka! Koju tagasi hambaid ja neere ravima.

See kõik oli pikk protsess. Neli neeru operatsiooni. Aga seal oli imelik palatikaaslane. Rääkisin talle oma avariist ja mees ajas silmad suureks ja teatas: kas tead mees, sa sõitsid kokku minu mootorrattaga, millega  sõitis parasjagu minu sõber! Imelik kokkusattumine 50 aastat hiljem! Mida kõike võisin veel teada saada. Asjad said neerudega korda ja taas sõit  Tartusse.

Nüüd sai jalg nagu uueks. Jalg on sirge, teisega peaaegu ühepikkune ja põlvest paindub üle ootuste hästi. Jala mahavõtmise asemel tegi dr. Märtson lausa imet. Selle looga tahan julgustada kaaskannatajaid. Ikka peab jääma lootust. Kui ühes kohas ei saa, siis teises kohas on võimalus. Tasub otsida ja mitte alla anda. Igal juhul Tartus on tohtritel kannatlikkust ja teadmisi ka siis, kui mujal tundub asi lootusetu.

Sügav kummardus ja tänu dr. Aare Märtsonile ja kogu kliinikumi fantastilisele meeskonnale. Mul on kui uus jalg all, pealegi oma jalg!   Aga suurim tänu olgu Jumalale, kes kõik lasi hästi korda minna. Nutumüür Jeruusalemmas on mulle tõeliseks Rõõmumüüriks!