Lähedastel tuleb organite loovutamise otsus teha lühikese ajaga

Siirdamisoperatsioon võib päästa paljude elusid. Foto: SCANPIX

Otsus ajusurmas oleva  kalli inimese elundite laialijagamiseks tuleb teha minutite jooksul. Haigla jaoks tekibki probleem just siis, kui ajusurnud patsiendi enda soovi pole õnnestunud teada saada, sest sel  juhul jääbki karm otsus lähedaste kanda.

«Esimene reaktsioon oli see, et ma alati mõtlesin, et surm on siis, kui lõpeb südametegevus. Mul oli väga raske aru saada, et ta ju hingab, süda töötab, kõik toimib, et kuidas saab öelda,et inimene on surnud, kui tal süda lööb? Ja siis ma mõtlesin, et kui seda on võimalik veel elu anda ja pikendada, siis me oleme nõus,» meenutas 43-aastase mehe kaotanud Maria ETV telesaates «Pealtnägija».

Luule meenutas, et alguses tundus teismelise pojaga juhtunu kõik niivõrd kohutav ja koos haiglas olnud sugulastega oldi elundidoonorlusele vastu.

«Siis arst selgitas mulle et mu poeg on noor ja terve mees, tema elundid on terved, ja ta ütles et kaks noort inimest vajavad väga abi et ellu jääda ja muidugi see pani mõtlema. Taevas ei ole ju nende organitega mitte midagi teha,» lisas ta.

Pille tunnistas, et tegelikult oli ta oma abikaasaga juba tolle eluajal rääkinud elundidoonorlusest. «Meil ei olnud see muidugi kirjalikult vormistatud, aga olime mõlemad üsna veendunud, et kui me saame aidata ja meil on võimalik abi pakkuda, siis on see tegelikult viimane kingitus elule, mida lahkuja saab teha.»

Otsuse tegemiseks on aega vähe

Maria märkis, et mõtlemiseks väga palju aega ei anta. «Küsitakse kohe ja otsus tuleb teha kohe ja sel hetkel olin mina ja mehe ema ja õde ja see otsus oli ühine.»

Luule tegi kiire otsuse üksi. «Ma arvan, et ma tegin õige otsuse, sest see on mind väga palju edasi aidanud elada.»

Rindkerekirurg Tanel Laisaare sõnul saavad nad sellest väga hästi aru, et omastel ja lähedastel on tavaliselt sellise inimese surm, kellelt need organid võetakse, ootamatu. «Need on alati

ootamatud surmad ja tihti on selle faktiga ise raske leppida, siis langetada kaalutletud otsus, et neid organeid võib siirdamiseks kasutada, on imetlust väärt.»

Kullaste ütles, et praegu kestab ajusurma protokoll isegi 12 tundi. «Kogu selle aja meil funktsioneerivad ravimid ja seadmed selle inimese aju asemel. Ja korduvalt tehakse erinevaid

kliinilisi teste, et selgitada välja, kas pole aju poolt mingeid märke, et see ikkagi funktsioneerib,» selgitas ta.

Aga vahel võib kadunukese sugulaste ja seega ka otsustajate ring ootamatult suureks paisuda. Näiteks Tallinnas Põhja-Eesti Regionaalhaiglas oli hiljuti juhtum, kus ajusurnud patsiendi

lapsed olid küll doonorlusega nõus, kuid vanaema kategoorilise vastuseisu tõttu jäid elundid lõpuks kasutamata.

Väikesest linnast pärit Luule pidi aga poja surma järel seisma üllataval kombel silmitsi paljude kodukandi inimeste pahameelega.

«Ma isegi olin üllatunud, kuidas inimesed reageerivad sellele. Mul lähedased olid sellele vastu ja kodukohas sain väga palju negatiivset tagasisidet. Küsiti näiteks, kuidas ma sain oma poja niimoodi laiali jaotada? Küsiti isegi seda, et miks ma nende elundite eest raha ei nõudnud. Jah, inimeste suhtumine on väga hämmastav. Ma tean, et mina tegin õige otsuse ja ma väga loodan, et aeg andestab neile inimestele sellise suhtumise,» rääkis ta.

PERH-is tekib sobilikke doonorpatsiente aastas keskmiselt alla kahekümne. Näiteks möödunud aastal oli neid 16 ja 2013. aastal 18. Seejuures igal aastal on kaks või kolm juhtu, kui sugulased on sobilike doonororganite laialijagamisest keeldunud.