/nginx/o/2013/11/28/2652020t1h1f0f.jpg)
Rahvusvahelisi meditsiiniteenuseid vahendava idufirma HealMe kaasasutaja ning tegevjuht Karl Kull leiab, et järgmise nelja aasta jooksul tuleks suurendada Eesti tervishoiu rahastamist Euroopa Liidu keskmisele tasemele, mis võimaldaks nii arstiabi paremat kättesaadavust, ravikvaliteedi tõusu kui ka arstide ja õdede paremat motiveerimist.
Oma- ja välismaised eksperdid on korduvalt toonud välja Eesti tervishoiu alarahastatuse ja sellega seotud jätkusuutmatuse. Tartu ülikooli arstiteaduskonna tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet on toonud välja, et meditsiinisüsteemi rahastamine peaks olema haigekassa kasutuses olevatest vahenditest laiem, kaasates lisaks ka riigieelarve vahendeid.
Seega on oluline, et riigikogu võtaks probleemi täie tõsidusega ning hakkaks tervishoidu arendama pikas perspektiivis, st mõelda ei saa ainult selle peale, mis saab järgmine või ülejärgmine aasta, vaid tervishoiu arengut peab ette planeerima viis-kümme aastat.
2015. aasta riigikogu valimiste järgselt peab sotsiaalkomisjon välja mõtlema tegevuskava, mis rahuldaks Eesti patsientide vajadusi ja ootusi, tooks päevakorda järel-, taastus- ja hooldusravi puudumise ning eelkõige tooks riigieelarvest suuremad summad meditsiinisektorile.
Eestis on endiselt olukord, kus meie arstid, õed ja hooldajad suunduvad tööle naaberriikidesse, et saada töö eest kõrgemat tasu, sest meie riigi tervishoid on alarahastatud ja lõplikult välja arendamata.
Aastatel 2004-2010 on Eesti Tervishoiu Kõrgkooli lõpetanud 1300 õde ehk 188 õde aastas – kaks korda vähem, kui oleks vaja tänase õdede arvu hoidmiseks. Oluline on aru saada, et ka arstid ei saa töötada, kui õdesid ei ole. Viie aasta perspektiivis lahkuvad arstid Eestist mitte madala palga, vaid õdede ja hooldajate puudumise tõttu. On inimeste petmine, et alarahastatud tervishoiuga saame piisavalt head arstiabi.
Mida peab ette võtma?
Tuleb suurendada järgmise nelja aasta jooksul tervishoiu rahastamist Euroopa Liidu keskmisele tasemele, see tähendab tõsta proportsiooni 6,1 protsendilt SKP-lt 9 protsendile (Euroopaas välja kujunenud keskmine on 9,5 protsenti SKPst), mis võimaldaks nii arstiabi paremat kättesaadavust, ravikvaliteedi tõusu kui ka arstide ja õdede paremat motiveerimist.
Kõige lihtsam näide illustreerimaks, kuidas on võimalik panustada tervishoiusüsteemi, võttes proportsionaalselt riigieelarvest suurema osa, on toodud välja järgnevas tabelis, kus on näha Soome ja Rootsi kulutused 2012. aastal SKPst meditsiinisektorile, mis on kolm protsenti rohkem kui Eestis. Selle tulemusel on soomlaste ja rootslaste eeldatav eluiga kaks kuni kümme aastat kõrgem kui eestlastel.
| Eluaastad (mees) | Eluaastad (naine) | Eluaastad kokku | Meditsiinikulutused | |
| Rootsi | 81,3 | 84,6 | 83 | 9,6 |
| Soome | 78 | 84 | 81 | 9,1 |
| Eesti | 81,2 | 81,2 | 76,1 | 5,9 |
Alliikad: WHO, OECD
Täiendavate vahendite abil saaks suurendada arstide palgataset, et tagada motiveeritud arstide olemasolu. Samuti oleks võimalik rahastada meditsiiniõdede ja hooldajate väljaõpet ja tõsta palgataset, et tagada nende olemasolu Eesti patsientide jaoks ka tulevikus.
Ainult sellisel viisil on võimalik lühendada ravijärjekordi ning omakorda vähendada patsientide omaosalust tervishoiuteenustele ja ravimitele. Lisaks tuleks ka arvestada meditsiinitöötajate streigi ajal esitatud nõudmisega visiidiaja ehk haigega tegelemiseks vajaliku aja pikendamisega, patsientide hulga normeerimisega õdede ja hooldajate kohta. Kõik see võimaldab hoida ka meditsiinitöötajate endi tervist.
Tuleb toetada ka patsientide esindusühingu juhi Pille Ilvese ning endise õiguskantsleri Indrek Tederi mainitud raha liikumist koos patsiendiga, mis on kindlasti üks õiglasemaid võimalusi, aitamaks patsientide huvides korrastada meditsiiniturgu.
Lisaks tuleb mõelda osade tervishoiuteenuste rahastamisele riigieelarvest ning ühtlasi haiglate kapitalikulude kandmist riigieelarvesse. Täiendavad vahendid tervishoiule peavad tulema terviklikust riigireformist, aga ka tervishoiu enda rahastamise reformist.