Professor: alkoholism on ajuhaigus

Noored alkoholi tarvitamas Foto: Aldo Luud

Täna Tartus toimunud konverentsil Kliinik 2015 toonitas Tartu Ülikooli professor Jaanus Harro, et alkoholismi ühes teiste sõltuvustega tuleks käsitleda kui ajuhaigust.

Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro (pildil) märkis oma ettekandes «Sõltuvushäire täna ja homme: kuidas sekkuda häire mehhanismi», et nii suurt valikut erinevaid uimastavaid aineid, kui on 21. sajandil, pole inimkonnal kunagi varem olnud.

«Neil (narkootilistel ainetel – toim.) on täna palju paremad levikuvõimalused, kuna logistika ja infolevik on oluliselt muutunud,» märkis Harro.

Kuid et võimalusi uimastavaid aineid hankida on rohkem kui kunagi varem, ei saa sõltuvust Harro sõnul tekkida millestki, mida inimene pole kunagi proovinud. «Sõltuvushäire on ajuhaigus ja tuleneb sellest, et mingit sõltuvusttekitavat asja korduvalt tarvitatakse. Sõltuvushäire areneb ja kulgeb ägenemistega,» sõnas Harro oma ettekandes.

Kui inimene manustab midagi, mis kutsub esile eufooria, vabaneb tema organismis dopamiin, ütles Harro. «Sõltuvuses inimesel, olgu tal sõltuvusallikaks kas alkohol, kokaiin või amfetamiin, on vähenenud D₂-retseptorite aktiivsus,» tõi Harro välja.

Sõltuvuse tekkides aktiveeruvad varem neutraalsed ärritajad limbilisi (pikaajalise mälu hoidla, mis tegeleb lõhnataju, emotsioonide ja mälestustega – toim.) ajupiirkondi. «Dopamiin nii tugevdab ihaldatava otsimist, kui ka vabaneb selle kättesaamisel,» selgitas Harro.

Tulevikumeditsiinis võiks Harro sõnul teroorias olla koht uimastivastasel vaktsiinil, mille toime blokeeriks dopamiini vabanemise, mis omakorda muudaks sõltuvuse mõttetuks.

Kuid ka vaktsiin poleks lihtne imerohi. «Sõltuvusel on psüühikas palju erinevaid domeene, mis on seotud nii harjumuse, meeleoluga, impulsiga ning mis võivad olla tingitud nii geenidest kui ka keskkonnast, milles elame,» ütles Harro.

Just selle tõttu ei ole võimalik leida üht sõltuvust põhjustavat geeni.

Sõltuvustrendidki on ajas muutuvad, mis näitab keskkonnast tulenevate mõjude olulisust aina enam. Näib, et alkoholi tarbimisse suhtub ühiskond aja möödudes aina enam soosivamalt. Vähemalt nii võib öelda Harro esitletud uuringu põhjal, kus kaks esimest tulpa, mis näitasid, et aasta-aastalt alustavad alkoholitarvitamisega aina nooremad inimesed ning et poistel on kokkupuude alkoholiga varem kui tüdrukutel.

Viimane tulp näitas aga ühiskonna kõige haavatavamaid subjekte, kes varem oma hapruses alkoholi järele kergekäeliselt kätt ei sirutanud, kuid nüüd seda esimeses järjekorras teevad. «Selle põhjal võib öelda, et alkohol on muutunud normaalsemaks kui kunagi varem,» märkis Harro.

Geneetika ja sotsiaalne faktor mängivad Harro sõnul sõltuvuse tekkimisel üldrahvastikuliselt laias laastus rolli enam-vähem võrdselt. «Kui rääkida aga konkreetsest inimesest, võib piisada ka vaid ühe geeni defektist, et sõltuvus välja lööks,» ütles Harro.

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna täienduskeskuse poolt korraldataval konverentsil esinesid ettekannetega paljude erialade juhtivad arstid ja spetsialistid. Konverentsi teemadeks olid ravijuhendid, sõltuvushäirete ravi, krüptorhism, näokolju piirkonna valud, kliinilise meditsiini doktorikooli teadustööd, osteoporoosi käsitlus uue FRAXi valguses, täppismeditsiin onkoloogias, C-hepatiit ja selle ravi, lasteneuroloogia, soliidorganite transplantatsioon, äge dermatoloogiline haige, neuroloogilised haigused ja autojuhtimine ning funktsioonianomaaliate ravi meeskonnatööna.