Riigikontroll: arstid kehtestavad tervishoiuteenuse ja alternatiive ei kaalu

Õed aitavad inimeste probleemidele lahendusi leida. Foto: SCANPIX

Riigikontrolli hinnangul ei ole Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2004–2015 eesmärke suures osas saavutatud, näiteks oleks pidanud veerand statsionaarse õendusabi teenust saanud patsientidest saama hoopis muud abi.

Iseseisva õendusabi ja hoolekande süsteem ei ole seotud tervikuks, statsionaarse õendusabi voodikohtade arv ja teenuse maht ei vasta üheski piirkonnas plaanitule ning kolmepoolseid rahastamispõhimõtteid, kus panustavad kokkulepitud määras haigekassa, omavalitsused ja patsient, rakendatud ei ole. Õendusabi osutamist rahastab haigekassa ja korraldab sotsiaalministeerium, hoolekandeteenuseid aga kohalikud omavalitsused.

Auditi käigus selgus, et ühtseid hindamiskriteeriume, mille alusel inimesele kõige sobivam teenus õendusabi- või hoolekandesüsteemist leida, kehtestatud ei ole. Arstid määravad vaid tervishoiuteenuse ja alternatiive ei kaalu. Riigikontrolli hinnangul ei ole sotsiaalministeerium arengukava 11 kehtimisaasta jooksul suutnud kahte süsteemi ühtseks liita ega ühtseid hindamiskriteeriume välja töötada.

Veerand neist, kes said kõige kallimat ehk statsionaarset õendusabi teenust, oleksid ideaaltingimustes pidanud saama mõnda muud abi. Selle põhjuseks on nii ühtsete ja selgete kriteeriumite puudumine kui ka tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi nõrk seotus. Eksperdid hindasid, et 37 protsenti vale teenust saanutest vajas hoolekandeasutuse teenust, ligi pooled oleksid saanud kodus hakkama, kui neile oleks kas õendus- või hoolekandeteenuseid pakutud kodus. 18 protsenti aga poleks vajanud üldse mingeid teenuseid ja saanuks kodus iseseisvalt hakkama.

Statsionaarse õendusabi voodikohtade arv ei vasta plaanitule. Arengukava järgi, mida peetakse adekvaatseks ka praegu, on maakonnas ette nähtud statsionaarse õendusabi osutamiseks kümme voodikohta iga tuhande inimese kohta, kes on 65aastased ja vanemad. Keskmiselt oli arengukava eesmärk 2013. aasta lõpus täidetud 84 protsendi ulatuses, kuid probleem on suured piirkondlikud erinevused: Jõgeva-, Pärnu-, Viljandi- ja Valgamaal on voodikohti oluliselt rohkem kui vaja ning samal ajal on Järva- ja Saaremaal voodikohtade eesmärk täidetud vaid 57 protsendi ulatuses.

Haigekassa pole taganud piirkonniti võimalikult ühtlast õendusabiteenuse kättesaadavust. Lisaks voodikohtade väga ebavõrdsele jaotusele on suured ka erinevused teenuse osutamises. Teenuse saamine sõltub sellest, kus inimene elab. Haigekassa leping teenuseosutajatega katab näiteks Lääne-Virumaa inimeste jaoks 46 protsenti arvestuslikust vajadusest, Lääne- ja Põlvamaal aga vastavalt 83 protsenti ja 88 protsenti. Ebavõrdsust teenuse saamisel suurendavad ka haigekassa erinevad lepingutingimused teenuseosutajatega. Tulemus on see, et kõige lühemalt osutatakse teenust Valgamaa inimestele (23 päeva patsiendi kohta aastas) ja kõige pikemalt Põlvamaal (40 päeva patsiendi kohta aastas). Kümnekordsed käärid on ka ambulatoorse teenuse osutamisel. Haigekassa on selgitanud olukorda kui ajalooliselt kujunenut. Alates 2014. aastast on haigekassa sellele probleemile tähelepanu pööranud ning maakondlikud erinevused on mõnevõrra vähenenud.

Õendusabiteenuse rahastamise põhimõtteid ei ole rakendatud. Arengukavas on ette nähtud statsionaarse õendusabi kolmepoolne rahastamine, mille kohaselt kohalik omavalitsus, haigekassa ja patsiendid tasuvad vastavalt 49, 35 ja 16 protsenti. Praegu maksab haigekassa 85 protsenti ja patsient ise 15 protsenti statsionaarse õendusabi kuludest. Omavalitsused teenuse rahastamises märkimisväärselt ei osale. Õendusabi kolmepoolse rahastamise eesmärk ei olnud ainult kulude jagamine, vaid kolme osapoole huvitatuse ja vastutuse suurendamine, et patsient saaks sobivaimat ja rahaliselt kõige mõistlikumat teenust.

Riigikontroll hinnangul ei ole sotsiaalministeerium arengukava rakendamise perioodil astunud ühtegi sammu, et valdkonna rahastamist integreerida. See, et omavalitsused rahastavad ennekõike hoolekandeteenuseid ja ravikindlustuse eelarvest läheb raha õendusabiteenustele, on ka üks põhjusi, miks kahte süsteemi pole suudetud muuta tervikuks.

Seetõttu soovitaski riigikontroll ühendada tervishoiu ja hoolekande süsteemi korraldus ja finantseerimine, et tagada inimestele parim ning ühiskonnale seejuures odavaim teenus. Samaaegselt tuleks välja töötada ka ühtsed kriteeriumid, et inimesele määrataks need teenused, mida tal tõesti vaja on.

Riigikontrolör Alar Karis ütles auditit kommenteerides, et tööjõupuuduses vaevlevas Eestis on tegelikult juba ligi 13 000 inimest tööhõivest väljas sest, et nad hoolitsevad erinevatel põhjustel mõne pereliikme eest.

«Iga aastaga tuleb selliseid inimesi juurde, kelle ees on küsimus, mida teha abi vajava lähedasega. Kuhu ta panna, sest pere vajab toitmist ja lihtsalt koju jääda pole võimalik? Leevenduseks ei ole osa inimeste puhul mitte hooldekodusse panek, vaid ka abivajajatele iseseisva õendusabi pakkumine kas kodus või haiglas, et lähedasi võimalikult vähe koormata ja tööjõuturult mitte eemale tõmmata,» ütles Karis. Tema hinnangul tuleb panna õendusabi ühtesse süsteemi ülejäänud hooldusega.

Riigikontrolör rääkis, et inimese mure ie ole teada, kes mingeid teenuseid osutab, on need omavalitsuse pädevuses või finantseeritakse neid ravikindlustuse eelarvest. «Peab olema tagatud, et inimene pöördub abisaamiseks ühte kohta ning talle pakutakse tema vajadusele vastavat teenust. See tagab patsientide parema kohtlemise, ajasäästu ja õiged teenused, kuid riigile suures plaanis ka raha kokkuhoiu,» lausus Karis.

2013. aastal sai iseseisvat õendusabi ehk vana nimega hooldusravi kokku 18 537 isikut, statsionaarset ravi 12 313 isikut ja ambulatoorset ravi 9073 (osa inimesi sai nii ambulatoorset kui ka statsionaarset ravi).

Iseseisvale õendusabile kulus 2014. aastal 24 miljonit eurot.