Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/05/29/185737t1hcee7.jpg)
Eesti Patsientide Nõukoda esitas riigikokku kandideerivate erakondade juhtidele avaliku pöördumise, milles kutsub tulevasi parlamendi erakondi saama üle erimeelsustest ning tegema riigikogus erakonnaülest koostööd tervishoiu kitsaskohtade lahendamiseks maailma ühe väikseima ja kahaneva elanikkonnaga riigis.
Patsientide nõukoja pöördumine täismahus:
Eriaarstile suunamise saatekirja nõude laiendamise arutelu ajakirjanduses on järjekordne näide sellest, kus sisuliste lahenduste otsimise asemel püütakse tervishoius esile kerkivaid probleeme patsiendi arvelt lahendada. Antud diskussioon olukorras, kus perearstide puudus üha süveneb ning lahendust sellele pole leitud, viitab otseselt kiirete muudatuste vajalikkusele ning sunnib küsima, kes vastutab kujunenud olukorra eest?
Jätkusuutlikku plaani tervishoiusüsteemi patsiendikesksemaks muutmiseks ei ole suudetud ellu viia, üheks positiivseks erandiks on vaid digiretsept, mis on tõesti patsiendi huve ning vajadusi arvestav lahendus.
Riigikontrolli auditite ning erinevate ekspertide arvamuste kohaselt probleemid esmatasandi tervishoiuteenuse kättesaadavusega lähiaastatel süvenevad. Põhjuseks on eelkõige perearstide pensionile siirdumine, mida ei suuda katta noorte arstide tööjõuturule sisenemine, ning teise esmatasandi tervishoiuteenuse olulise osa apteekide sulgemine. Nimetatud asjaolud raskendavad veelgi arstiabi kättesaadavust ning suurendavad patsientide omaosalust eriti majanduslikult vähekindlustatud ning keskustest kaugemal asuvate elanike jaoks.
Kahetsusväärselt on tervishoiuteenus muutunud paljude Eesti inimeste jaoks luksuskaubaks. Peaaegu kõik viimased sotsioloogilised uuringud, riigikontrolli auditid ning ekspertanalüüsid on kinnitanud, et probleemid tervishoiuteenuste kättesaadavusega, eriti hajaasustusega piirkondades, suurenevad.
Samas on suurem osa ettepanekuid, mis tehtud olukorra parandamiseks erinevate ekspertgruppide, samuti patsiendiorganisatsioonide poolt, jäetud tähelepanuta. Soovitatud on kaaluda apteegiteenuse laiendamist, Eesti või Euroopa Liidu eelarvest lisaraha leidmist ning selle kasutamise optimeerimist, samuti süsteemisiseselt ressurside oskuslikumat juhtimist. Kahjuks neid ettepanekuid pole arvesse võetud või siis on jäetud vastutavate ametnike poolt raha puudusel või mõnel muul põhjusel ellu rakendamata.
Taolise tegevusetusega võib küll vältida reformidega kaasnevaid tagasilööke ning vastutust muudatustega paratamatult kaasnevate probleemide ees. Samas on patsientide õigus tervise kaitsele üks põhiõigustest ning poliitikud ja ametnikud ei saa lõputult eirata kuhjuvaid probleeme teenuse tarbija, st patsiendi ees.
Olukord, kus arstiabi kättesaadavus sõltub kodanike jaoks üha enam rahakotist ning geograafilisest asukohast, on põhiseaduse vastane. Oleme sellele korduvalt tähelepanu juhtinud nii oma organisatsiooni poolt, sama on teinud riigikontroll, kodumaised eksperdid ning rahvusvahelised organisatsioonid. Nimetatud olukord on vastuolus ka mitmete rahvusvaheliste konventsioonidega ning tekitab pikemas plaanis usaldamatust meie riigi suhtes.
Lihtne riik võib küll olla mugav ametnike ja poliitikute jaoks ühetaolise maksutaseme ning toetuste jagamise süsteemi osas, kuid nii ei saa täita eesmärke, mida rahvas on otsustajatele põhiseaduse ning seaduste tasandil delegeerinud.
Sisulise regionaal- ning tervishoiupoliitika puudumine on kallis mitte ainult süsteemi jaoks hilinenud ja seeläbi kõrgemaetapilise ravi näol. See võib osutuda korvamatult kalliks ka patsientide ja nende lähedaste jaoks, kes on puuduva arstiabi või olematu taastus- ning järelravi tõttu tervise kaotanud.
Eeltoodu kohaselt kutsub Eesti Patsientide Nõukoda tulevasi parlamendi erakondi saama üle erimeelsustest ning tegema riigikogus erakonnaülest koostööd tervishoiu kitsaskohtade lahendamiseks maailma ühe väikseima ja kahaneva elanikkonnaga riigis, tugevdamaks inimeste usku oma rahva keele ja riigi jätkusuutlikusesse.