Pool sajandit apteegiaura lummuses

Aime Tolga Foto: Julia-Maria Linna

BENU apteegiketi staažikaim proviisor Aime Tolga (76) on seda auväärset ametit Kohtla-Järvel pidanud juba 50 aastat.

Aime ei ole põline idavirumaalane, vaid sündinud hoopiski Jõgevamaal Vaimastvere kandis, kirjutab Benu apteegiketi terviseajakiri. Kohtla-Järvele sattus Aime segaste aegade sunnil. Nimelt oli pere talu Jõgevamaal päris heal järjel – oli mustavalgekirju tõukari, tõupull, suur hulk sigu. Talus korraldati isegi õppepäevi. Kui Eestimaale saabusid rasked ajad, jäeti talu maha. «Meid oleks saadetud Siberisse, kuid õnneks oli mu isal niipalju kainet mõistust, et talust ära minna,» räägib Aime. 1948. aastal lahkutigi kodust. Mõne aja pärast sai pere korteri Ida-Virumaale Kukruse mõisa. Aime isa, põline põllumees, asus tööle kaevandusse. «Sain oma esimese Ida-Virumaa šoki,» ütleb Aime. Kuidas nii? «Ma tulin maalt, turvalisest talust oma loomade keskelt. Talvel oli minu lemmikkoht hobusesõim. Mõisamajas elas kirju rahvas – osa neist sama keerulise saatusega kui meie, osa venelased. Uus miljöö, uus kool, korteris elamine, ei olnud oma õue, pidi vaatama, et hoovis kakluseks ei lähe.»

1957. aastal lõpetas Aime Kohtla-Järve keskkooli ja läks Tartu metsatööstuskeskusesse tööle. Tollal oli soovitatav enne ülikooli astumist kaks aastat töötada, sest siis said eelise sisseastumisel. Aime käis ülikoolis ettevalmistuskursustel ja mõtles, mida õppida. Meditsiin kuidagi tõmbas ja ka isa unistus oli, et üks lastest õpiks meditsiini. Nii läkski Aime apteekriks õppima ja pole mitte iialgi oma valikut kahetsenud.

Kui ülikool sai lõpetatud, oli võimalus minna tööle Pärnusse, kuid Aime vahetas kursusekaaslasega sihtkohad ja tuli tööle Kohtla-Järvele. «Ema ütles, et see on liiga ilus, et tõsi olla – sa tuled koju! Kõik, kes tulevad Ida-Virumaale, saavad siin šoki. Paljud ei peagi vastu. Aga mina tulin tuttavasse kohta, mul oli siin palju tuttavaid, vene keel oli enam-vähem selge,» räägib Aime.

Tema töökohaks sai 1953. aastal avatud apteek. «Mulle juba siis meeldis apteegiaura – need lõhnad ja väärikad töötajad. Aga mitte kunagi poleks ma osanud uskuda, et sellest samast apteegist saabki minu töökoht.» Aasta oli siis 1964. Muide, Aimel on kuupäevalise täpsusega meeles, millal ta tööle asus ja millal ametikõrgendust sai.

Tänane apteegihoone on ehitatud 30 aasta eest ning ringkäik selles on kui rännak ajas tagasi. Tundub uskumatu, et üks apteegihoone on nõnda suur (1100 m2). Ajastu hõng on siin ehedalt säilinud – kiviplaatidest põrandad, pikk koridor, pruunides toonides mööbel, väga avarad ruumid ja täiesti retro koosolekuteruum, kus seisatades tekib tunne, et siin on just lõppenud proviisorite töökoosolek. Siin on eraldi ruumid ravimite valmistamiseks, säilitamiseks jne. Parimatel aegadel töötas ses apteegis koguni 39 inimest (praegu vaid 5).

Ravimeid valmistatakse Kohtla-Järve apteegis senini ja Aime ütleb, et just see meeldib talle apteekritöö juures kõige enam. «Siis on tunne, et oled nagu päris apteeker päris apteegis. Segad kokku rahustava mikstuuri, kus on sees palderjani ja piparmündi tinktuur ning levib mõnus apteegilõhn – super,» ütleb ta. Õnneks naudingut jätkub, sest pea iga päev on vaja mõni ravim kohapeal valmistada.

Aime pole tööd tehes endale armu andnud. «Olen seda teinud meie kolme eest,» selgitab ta. Õigupoolest olnuks tal ju õigus juba 20 aastat tagasi pensionile jääda, kuid alles praegu mõtleb Aime vaikselt koormuse vähendamisele. 2006. aastal loobus ta apteegi juhataja tööst ning töötas edasi proviisorina. Nüüd loodab aprillist veelgi väiksema koormuse peale minna.

Põnev töö

Mis poole sajandi jooksul apteekritöös on muutunud? Aime ütleb, et eelkõige ravimite sortiment – praegusel ajal on ravimeid oluliselt rohkem kui aastakümneid tagasi. Inimeste hädad on üldjoontes samaks jäänud, kuigi juurde on tulnud ka täiesti uusi probleeme nagu AIDS, allergiad. «Enne saime kaupa põhiliselt üks kord kuus, nüüd aga iga päev. Kõiki vajalikke ravimeid ei olnud saada, nüüd pole paljudel inimestel raha vajaliku ravimi ostmiseks,» võrdleb ta.

Apteekril on praegu kasutada hoopis teised töövahendid kui varem. Kui vanasti olid töövahenditeks põhiliselt sulepea ja arvelaud, siis arvutita tänapäeval apteegitöö enam võimalik pole. Keerulisi kliente kohtab aga apteegis hoolimata aegadest. Vanasti olid erifondid isamaasõja invaliididele ja veteranidele. Veteranid olid mõnikord vägagi pretensioonikad.

Nõudlikke ja probleemseid apteegikülastajaid on praegugi, kuid kõige rohkem teevad apteegitöötajatele muret narkomaanid. «Tuleb uksest sisse ja kükitab maha. Mõni on selline, kes tahab kõike varastada – käib ja kangutab kappide kallal. Mõni hõljub nagu liblikas. Mõni sõimab,» kirjeldab Aime. Enamasti püütakse pilves inimestega siiski turvameest kutsumata hakkama saada. Aimel on selleks omad nipid – kõvahäälselt lärmava inimesega räägib ta eriti tasasel häälel.

Põhjalikud teadmised, hea suhtlemisoskus, täpsus ja korrektsus on omadused, mida Aime proviisoriameti juures väga tähtsaks peab. Apteekrilt oodatakse alati professionaalset nõustamist, abi õige ravimi valikul ning meeldivat teenindamist. «Mõnevõrra enam vajatakse abi käsimüügiravimite ostmisel. Apteekri soovitus on ka äärmiselt oluline ravi efektiivsuse ja ohutuse osas. Alati peab oskama vestlust alustada. Mõnikord on vaja lihtsalt ära kuulata või hoopiski soovitada arsti poole pöörduda. Nii ei saa, et ulatad ravimi ja võtad raha. Peab inimesi mõistma. Kui ma mõnikord näen, et ta tuleb viimase rahaga, siis ei ole mõtet hakata veel midagi muud pakkuma. Iga inimene soovib, et me talle piisavalt aega pühendaksime. Ta peab saama info arusaadavalt ja lahkuma apteegist rahulolevalt,» kirjeldab Aime.

Leti taga seistes ei saa lubada endale loppis olekut, kammimata juukseid või määrdunud kitlit. Inimesed märkavad tõepoolest lausa uskumatuid detaile. Kord tulnud üks meesterahvas apteeki Aime juurde rääkima, et tema ostis eile Aimelt rohtu, aga tahab selle kohta veel küsida. «Aga mind ei olnud üldse siis tööl. Nii me siis vaidlesime tükk aega, kuni temal äkki langes pilk minu kätele ja ta äkki tunnistas – jaa, ma eksisin, teie ei olnud eile tööl, teil on teistsugused sõrmused sõrmes,» meenutab Aime.

Kas apteegis nalja ka saab? Saab ikka. Rohkem käsimüügis, aga mõnikord ka retseptuuris. «Eilegi oli ühel retseptil tarvitamisõpetus, et tablett panna «vajadusel kella alla»,» muigab Aime ja lisab tõsinedes, et selliseid keelevääratusi ta tegelikult ei talu. Ka tableti kella alla panna soovitanud arstile läks apteegist kõne, et tabletid pandaks edaspidi ikka keele alla.

Mis on igavus, seda tegus Aime muidugi ei tea. Õhtul töölt tulles teeb ta endale mõnusa tassi kohvi, loeb midagi või paneb mängima hea muusika. Valsid ja tangod on tema armastus. Kuid mis on tänaseks saanud Aime kodutalust ja kas Kohtla-Järve on saanud koduseks? Kodutalust polevat enam ammu järel midagi peale kivihunniku, kuid Jõgevamaad peab Aime endiselt oma kodukohaks. «Ida-Virumaa on ilus – kaunis loodus, pankrannik, järved, tehismäed, Pühtitsa nunnaklooster. Suur kontrast tehastega.

Isiklikust seisukohast olen ma jäänud Ida-Virumaale tänutundest – see paik võttis meid oma tiiva alla, meid ei tuldud siia otsima ja saime jääda Eestimaale. Ma olen selle eest tänulik!»