Arvamus: hooldustöötaja saaks ära teha osa õe tööst

Ülle Ernits

FOTO: Erakogu

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits kirjutab oma arvamusloos, et on viimane aeg anda osa õdede ülesannetest üle hooldustöötajatele, vabastades nii osa õe väärtuslikust tööajast ning vähendades seeläbi ka preagust õdede nappust.

Enamik Eesti täiskasvanud elanikest teab, kes on haiglas sanitar – see on keegi, kes koristab ja viib siibri välja, kellel puudub tervishoiualane haridus ja kes ehk ei ole kõige parem suhtleja. Tervishoiualade inimesed teavad, et sanitar ei ole korrektne termin, on ka abilised ja hooldajad, kes töötavad haiglas ja täidavad erinevaid tööülesandeid. On inimesi, kes teavad, et on ka hooldustöötajad, kes on seda kutset koolis õppinud ja saanud vastava hariduse. Kas tänane puudulik tööjõu seis tervishoius ei annaks põhjust defineerida ümber hooldustöötaja rolli?

Olukord tervishoiusüsteemis on keeruline, kuna erinevate uuringute põhjal saab järeldada, et nii arstide kui õdede arvu tuleb kiiremas korras tõsta, õdede vastuvõttu lausa kahekordistada. Põhjused koolitusvajaduse tõstmiseks on ilmselged – tervishoiuteenust osutavat tööjõudu ei ole piisavalt ja teenuse tagamiseks vajalikus mahus tuleb rohkem koolitada. Lihtne tehe ütleks, et vaja on ainult raha ja inimesi, et koolitusarvud saaksid täidetud. Raha ja inimesed on aga just see, mis on meil limiteeritud väärtus.

Hooldustöötaja rolli ümberdefineerimine

Rääkides õdedest – õe õpe kestab 3,5 aastat, ei kuulu kergete kilda ja kõigile see amet ei sobigi oma vastutuse suuruse ja keerulisuse tõttu. Õdede õppe tarbeks on vaja täita väga kõrgeid nõudeid koolitajale ja praktikabaasile, mis omakorda teeb õdede koolitamise kohati keeruliseks.

Samas on meil olemas hooldustöötajad, kes on kogu aeg oma tööd teinud ja keda tööandjad tunnustavad, kuid nende võimalused oma rolli maksimaalselt täita ei ole kindlasti veel ammendunud. Kui mõelda, et hooldustöötaja koolitus kestab kaks aastat ja selles on palju praktikat, mis kõik võib toimuda õppija töökohas (töökohapõhise õppe korral näiteks), siis on see suurepärane võimalus koolitada tervishoiuasutusele lisaressurssi taskukohase hinnaga.

Teistes riikides on hooldustöötajad juba ammu arenenud iseseisvateks teenuseosutajateks ja täisväärtuslikeks meeskonnaliikmeteks. Vaja pole tegelikult muud kui juhtimise ja suhtumise muutust ning vajadusel täienduskoolitusi spetsiifilises valdkonnas, et kindlaid oskusi arendada.

On viimane aeg võtta õdedelt osa ülesandeid ja anda need  üle hooldustöötajatele, sest nii vabaneb osa õe väärtuslikku tööaega, mil ta saab keskenduda patsiendile ja näiteks praktika juhendamisele. Kui jagada tööülesanded ümber, siis saab ka ümber arvutada näiteks õdede vajaduse ja kindlasti on see number siis juba mitme võrra väiksem praegu prognoositavast.

Kutse kuvand vajab muutust

Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis on hooldustöötaja töökohapõhine õpe näidanud, et tegemist on haiglatele vajalike töötajatega ja õpet tellitakse lausa mitmele õpperühmale. Kõrgkool on korraldanud konverentsi hooldustööd tegevatele inimestele ja tänaseks on sihtrühm haaranud konverentsi sisu juba endi kätte.

Tehes kaugeid ja kõrgetasemelisi plaane haiglavõrgu ja tervishoiusüsteemi arengute kohta, tuleks kõik ressursid võtta luubi alla ja mitte keskenduda harjumuspärasele arsti-õe suhtarvule ja rollile. Võttes arvesse hooldustöötajad kui väärt meeskonnaliikmed, anname tegelikult ka identiteedi nendele, keda oleme aastaid alusetult alaväärtustanud ja toome süsteemi lisaressurssi juurde. Kutse kuvand ja kutse identiteet arenevad koos võimalustega tööturul, kui tunnetatakse oma rolli olulisust.

Tagasi üles